Võidukad olid moslemivennaskonna Vabaduse ja Õigluse partei, kellele järgnes kohe samuti islamit propageeriv Salafide partei. Nende võidukusele aitas kaasa kindlasti fakt, et nende poliitika on inimestele tuttav, sest islam on inimestele tuttav. Samuti soov, et ei antaks alusetuid lubadusi, vaid et parteil oleks edasise tegutsemise osas kindel suund. Kindlasti aitas omalt poolt islamistlike parteide eelistamisele kaasa ka vahetult enne valimisi tekkinud uus protestilaine, mida nõrgestas taas stabiilsust ja nõudis lisaks mitukümmend inimelu.

Moslemivennaskonna ajalugu ulatub aastakümnete taha ja see islamit propageeriv liikumine sai alguse just Egiptusest. Aja jooksul on partei küll muutunud märksa rohkem poliitiliseks ja islam on jäänud pigem tagaplaanile. Salafide partei ehk siis partei, kes üritab propageerida islamlikke eluviise nii nagu seda tegid prohvet Muhamed ja tema kaaslased nende eluajal, on nagu uus moslemivennaskonna liikumine, mis nüüd taas neid põhimõtteid ja islamit järgvat eluviisi propageerida üritab.

Kindlasti tuleks siinkohal mõista, et tegu ei ole millegi terroristlikuga ja ka radikaalsusest on asi kaugel. Nende parteide eesmärgiks on siiski peamiselt õiglase ja selgepiirilise uue valitsemiskorra loomine, mis ei tähenda, et kedagi kuidagi rõhuda üritatakse.

Poliitilise islami edu on olnud märgata ka teistes araabiamaades, nagu Marokos ja Tuneesias, samuti ennustatakse neile edu Liibüas ja Süürias, kuid poliitilises mõttes sarnanetakse vägagi Türgi rahumeelse moslemivennaskonna partei poliitikale. Uus araabiamaailm vajab enda ülesehitamiseks kindlat kätt ja selleks on siin võrsunud poliitika ilmselt ka kõige parem vahend.

Euroopa demokraatia juurutamine siin vaevalt mingeid tulemusi annaks, sest see oleks midagi sissetoodut, mille järgi inimesed end kohandama peavad hakkama. Euroopa, Ameerika ja Iisrael näevad poliitilise islami kasvus muidugi suurt tonti, kuid selge ja kindlakäeline poliitiline suund ei pruugi hetkel stabiilsuse taastamiseks ja korra loomiseks halvim variant olla. Igal juhul tuleb austada seda, mille inimesed ise vabadel valimistel on endale valinud – vaid see näitab, keda rahvas ise võimul näha soovib.