Olen pärit tavalisest perekonnast - väiksena elasin Lasnamäel ja just suurt luksust endale kunagi lubada ei ole saanud. Küll olen aga alati unistanud elust, mida saaksin nautida täiel rinnal ja aidata kõiki oma lähedasi. Aidata nii, et nemad saaksid lubada endale rohkem, kui mina kunagi sain.

Mis mind ajendas siis Eestist kõige rohkem ära minema. Olles lõpetanud gümnaasiumi, asusin õppima Tartu Ülikooli. Kuna asusin õppima päevases õppevormis, siis alguses ei käinud ülikooli kõrvalt tööl ja rahalises mõttes oli hakkama saada väga raske. Olin siis juba täiskasvanud, aga elasin ikka ema rahakoti peal. Esimese aasta poole peal nägin, et nii enam ei lähe ja otsisin endale ülikooli kõrvalt töö. Töö oli alguse kohta tasuv, kuid samal ajal kahjustas see minu õppimist. Tundsin, et ma ei saa pühenduda oma valitud erialale täielikult. Juba siinkohal vaatasin ringi, kuidas Põhjamaade süsteem töötab.

Asi on lihtne! Kõigepealt on juba riiklikus ülikoolis õppimine tasuta. Riik julgustab noori välja kolima, alustama oma iseseisvat elu, makstes neile kinni elamise ja erinevaid toetusi. Inimene saab pühendada ennast täielikult oma hariduse omandamisele ja seetõttu olla tulemuslikum selles. Ei ole sellist mentaliteeti, et kõigega peab ise hakkama saama, inimesest hoolitakse.

Kuna olin juba noorena Soome kanaleid vaadanud, siis oli mul soome keel mingil määral selge. Ülikooli teisel aastal tuligi üks tööpakkumine, millest oli raske keelduda. Kahjuks ei võimaldanud see töötada ja õppida samaaegselt. Niisiis oligi valik kas elada nii, et aega iseenda jaoks ei jää ja nii et millelegi 100% pühenduda ei saa või siis valida lootusrikkam tee. Otsustasingi lõpetada oma õpingud ja asuda tööle IT alal.

Palk oli kõrgem kui Eesti keskmine, netotulud jäid 1000 euro kanti. Nende tuludega elasin keskmiselt ära, suurt midagi lubada muidugi ei saanud. Kõrvale sai panna kuus ehk 50-100 eurot, kui üksi ja kokkuhoidlikult elada. Ja see palk ei ole tegelikult sugugi väike Eestis.

Üks päev tehti senises firmas mulle tööpakkumine, töötamaks meie firma Soome üksuses. Otsuse pidi tegema väga lühikese aja jooksul. Teades, et mul on tegelikult õpingud lõpetamata ja kogu oma elu olen rajanud Eestisse, otsustasin siiski kolida Soome. Võib-olla asi tundub ainult rahas, kuid see ei ole nii. Töötades siin on sul tunne, et sind väärtustatakse ühiskonnas. Ei ole mentaliteeti, et kõik peavad hakkama ärimeesteks, et saaks endale korralikku palka. Töö on siin igal pool vastutusrikas, kuid samas tasustatakse seda vastavalt. Ei ole meeletut edukultust vaja taga ajada.

Eestlasi leidub siin ikka väga mitme ala peal töötamas ja selline kalevipoegadeks-koristajateks ristimine tundub eestlaste poolt olema veidi halvustav! Ja ma ei tunne ennast, et olen hülganud kodumaa, vaid pigem tunnen ennast maailmakodanikuna.

Ma ei ole kunagi kaasmaalasi maha teinud, sest need kõige kallimad inimesed on siiski mul Eestimaal. Olen kindel, et enamus Soomes töötavaid (välis)eestlasi tunnevad samamoodi. Milleks rõhutatakse ainult ebameeldivaid stereotüüpe?

Ma ei arva halvasti ühestki Eesti inimesest, kuid mulle ei meeldi mentaliteet, mis Eesti riigis valitseb. Ma olen siin õnnelik, õnnelik selle üle, et ma saan aidata oma lähedasi ja nautida ise elu täiel rinnal juba noorest peale.

Eestis selline võimalus enamustel siiski puudub. Vaadates palkasid ja hindade kallidust, on Eestis väga raske nii hakkama saada. Olin nõus ohverdama teatud osa kolides Soome, kuid tunnen, et see oli seda väärt. Olen saanud juba reisida maailmas, avardades oma maailmapilti. Olen suutnud aidata oma lähedasi, nii et neilgi oleks parem elu. Olen tutvunud uute erinevate inimestega. Ma tunnen, et mu elu on igal juhul palju rikkam, kui see oleks Eestisse jäädes saanud olla. Kallid kaasmaalased-maailmakodanikud, võin siinkohal öelda enamuse arvamuse, et me ei tee kedagi maha ega suhtu üleolevalt. Me ei ole kõik ka kalevipojad, vaid me töötame kõikide erialade peal, nii nagu inimesed Eestiski. Me lihtsalt oleme järgnenud oma unistustele, parema elu poole. Ma ei tunne, et olen seotud ainult oma sünniriigiga, kui ma saan hetkel nautida kogu maailma ilu. Ma ei tunne kohustust siduda ennast ainult ühe riigiga.