"Seoses praeguse olukorraga Egiptuses sooviksin jagada mõningaid tähelepanekuid Sharmi lennujaamast kallitele kaasmaalastele, kellel sinna plaan lennata. Mõned päevad enne lennuõnnetust tulin ise sealt puhkuselt ja millegipärast tulid lennujaamas kohe negatiivsed mõtted pähe," tunnistab lugeja.

"Esimene tähelepanek lennujaama jõudes oli see, et turvaväravad koosnesid
metallidetektorist, läbi mille tuleb minna, aga selle kõrval oli mitme meetrine vaba läbipääs. Seal seisis küll üks naisterahvas, kuid millegipärast mõtlesin kohe, et huvitav, pole isegi turvalinti ees, ja selle rahvamassi juures, mis seal tungleb, saab ju iga kohalik seal vabalt edasi-tagasi liikuda, ja vaevalt, et teda siis kontrollitakse," kirjeldas Egiptusest naasnud lugeja.

"Kõige imelikum oli lennujaamas juhuslikult pealt kuulda venekeelset vestlust, kus vene turistid arutasid koristajatega hinna üle, mille eest saaks pagasit lennukile. Sain aru, et olevat ülekaal. Nendele pakuti hinnaks 70 dollarit, igatahes kauplemine ja bisnes käis. Minul, kui väga kahtleval inimesel, tuli kohe mõttesse, kuidas need kohvrid sinna lennukisse toimetatakse, kas otse uksest lennukile või ikkagi läbi mingi turvakontrolli... Ja kui ei, siis saab ju mida iganes lisaks kaasa panna," muretses lugeja.

"Pärast nägin, et samasugused kärudega koristajad läksid hoonest välja juba sinna, kust inimesi bussidega lennukitele viiakse, ilma igasuguse takistuseta. Võib vaid järeldada, kuidas need kinnimakstud kohvrid lennukile saadeti... Käis küll mõte läbi, et saaks ikka tervelt koju. Peale kõike nähtut-kuuldut tekkis mõte, et see on viimane reis sinna kanti."