Teist korda tulin Londonisse nii, et tööpakkumine oli juba olemas ja seetõttu ka siia tagasi kolisin. Olukord oli palju lihtsam. Seega ideaalis võiks töö olemas olla, kui siia juba plaan on tulla – lihtsalt endal on kergem või vähemalt korralik teadmine tööturul toimuvast ja eeltöö tehtud, CV valmis vastavalt UK nõuetele ja juba erinevatele töökohtadele kandideeritud ka.

Teenindussektoris on tööd tegelikult kerge leida – alati kuskil otsitakse kedagi. Tihtipeale jagatakse oma CV-sid lihtsalt poodidesse või kohvikutesse sisse kõndides.

Hetkel on mul endal paar tuttavat Londonis kohapeal, kes otsivad tööd juba mõned kuud. Muidugi on neil ka omad kindlad soovid ja nõudmised positsiooni osas, aga tunda on, et natuke on olukord raske, sest pole ju London kõige odavam linn, kus elada.

Abirahade peale eestlased siin minu teada küll kergelt ei lähe, ja pole ka mõtet, sest keskmiselt saadakse abirahasid paarsada naela kuus, millest ei piisa isegi mitte poole kuu üüri maksmiseks, rääkimata siis normaalsest äraelamisest.

Ma pole küll isiklikult täheldanud, et kohalikel oleks midagi immigrantide vastu, kes tulevad siia tööd otsima ning kellel on midagi riigile pakkuda. Küll aga on siin kohalikke ning ka pikemaks jäänud immigrante, kes lihtsalt ei taha tööd teha ning otsivad skeeme, kuidas erinevaid abirahasid saada.

Peamiselt puudutab see siiski elanikke, kes on Inglismaal juba mõnda aega pesitsenud immigrandid või tõesti kohalikud. Sisserändajad, kes on äsja saabunud, ei jookse küll kohe abirahade peale tormi. See pole ka koheselt võimalik – pead olema eelnevalt töötanud ja elanud inglismaal, et üldse töötu abiraha taodelda.

Mis puutub Cameroni ütlusesse, siis isiklikult arvan, et kuue kuuga peaks Inglismaal kenasti töö leidma, seega on kogu see temaatika natuke üles puhutud ja probleemi ma ei näe.

Toimetaja märkus: lugu on vastus üleskutsele, kus palusime, et Suurbritannias elavad eestlased kirjeldaksid sealset elu-olu peaminister David Cameroni immigratsiooniteemalise sõnavõtu valguses.