Eestlane Kreekas: Pireus – nii kole ja nii ilus
Lisaks rahutukstegevale liikluspöörisele on õhus äikese ootust. Kõikjal varitsetakse ja pistetakse pihku valimisreklaame. On vaid kolm päeva valmisteni.
Pärast pühapäeva ei juhtu kohe ilmselt midagi. Juhtub siis, kui saab selgeks, millised poliitilised jõud hakkavad võimu haarama. Nagu ütles veteranist eluaegne vasakpoolne Mikis Theodorakis, endiselt palavalt armastatud Kreekas, revolutsioon tuleb siis, kui aeg on selleks küps ja ME oleme selleks valmis.
On täiesti äraarvamatu, kuidas rahvas hääletab. Kui ligi 450 000 ettevõtjat on pidanud kahe-kolme aasta sees lõpetama oma äritegevuse, riik parseldatakse troika (Saksamaa, Prantsusmaa, USA) ja IMFi mahitusel kreeditoridele ning töötus ulatub 22 %ni, siis on riigisisene olukord nagu Molotovi kokteil. Või pigem mustlase püss, mis lahvatab igal võimalikul hetkel.
* * *
Viimased päevad saartel olid sentimentaalsevõitu, nagu alati. Tänavatel magavad vanad seamõõtu koerad, veel palju vanemad naised istuvad majade ees ilmaasju arutamas, mehed teevad seda mida alati. Päike kukub merre kell pool üheksa ja laevad annavad pikka madalat vilet – kes tulevad ja lähevad. Kaubaautod laevad furgoonid Makedoonia piimatoodetega maha ning vein ja õli sõidab maismaa poole.
Viimane õhtu oli selline nagu lootsin. Pidin leidma koha, kus pakutakse arni kleftiko'd (lambaliha ahjupotis), see on kuidagi traditsiooniks saanud. „Päris päris“ kreeka kohta – poollagunenud laudade, „oma“ muusika ja soovitud roaga pidi tunnikese otsima. Valisin kõige tänava- ehk merepoolsema laua, et anda viimane panus oma kiindumusse. Ses mõttes, et õigesti käitudes võib tühja taverna täis meelitada.
Seda siis kui teenindajatega kreeka keeles suhelda, tellida lauale paar erinevat hea välimusega toitu, kannus veini ja teha möödujatele väga rahuolevat nägu. Asi toimib 75 %, kui koht vähegi midagi väärt on. Tunniga oli asutuse 14st lauast üheksa täis – sõja ajal väga hea saavutus. Kassikari, kes algul kaheksakesi minu maridad ja kleftiko nahka pistsid, leidsin tänuväärset mujaltki. Mind premeeriti magustoidu ja klaasi szumaga.
Tõeline Kreeka-tunne tuleb ju siis kui on päris pime, tavernas mängib 60ndate oma muusika, kassid istuvad truult su ümber, hakkab kostma lõbusat hõikumist, saabub õhtune laev, kuu on tagurpidi taevas ning laudade vahel tekib suhtlus. Inimesed hakkavad totralt naeratama.
* * *
Pireus aga on muutunud aastatega veelgi kosmopoliitsemaks. Valgusfoori taga ilmub taksoakent pesema Bangladeshi noormees, juht raputab pead, mees annab märku, et peseb ikka – raha pole vaja. Tuli hakkab roheliseks minema, noormees lõpetab, meie noor juht naeratab jõuetult, võtab taskust punaseid krosse ja annab.
Et kõhtu korda saada, otsisin mingit India söögiauku, leidsin koha nimega Maharaja. See asub Notarase tänaval iiri pubi vastas ja pornokino kõrval... Viimast peavad muideks kolm vana, kelle keskmine vanus paistab olevat 77. Seda kinnitasid mulle samal tänaval kitsas puhvetis „töötavad“ merendusagentuuri mehed. Nende osakonnas olla koondatud seitsmest kolm.
Maharaja nimelist kohta peavad siiski pakistanlased, kes rääkisid veel kehvemat kreeka keelt kui mina. Tahtsin suppi, menüüs neil see puudus, selle avastasid nad ka ise üllatusega. Supp valmis samas seitsme minutiga ja tuli imehea, tõesti! Pakid varustasid mind lahkudes kõikide heade soovide ja kuhja Ateenas ilmuva Pakistani häälekandjaga „Athens Express International“.
Pireus on mikrokosmos. Noored poisid mängivad traataia taga korvpalli, samas põõsa taga süstivad end rumeenlased, kõrval vestleb kreeka vanamees süsimusta neegriga sõbralikult, kõikjalt hoovab tavapärast liha-, kala, -souvlakilõhna. On juba kaheksa õhtul, kraadiklaas näitab +37. Ülikonnas mees möödub, tort käes, miniseelikus idamaiselt vormikalt kaunis tikkkontsadega tibi jalutab sülekoera. Albaanlane pakub taas müüa helendavat koera.
Kivist linn, aga omamoodi armas. Näiteks mõtled, et tahaks telefonikaarti, millega saad 60 minutit rääkida Eestiga kümne euro eest, siis sooviks poolt kana riisiga ja venekeelset Ateenas ilmuvat ajalehte. Ning selleks sa helistad sellesse Kotopoulo (kana) kohta, räägid oma probleemi ära (nad kõik paiknevad lähestikku) ja kõik kolm asja tuuakse sulle veerand tunniga ära.
Aga kas see on enam Kreeka, on iseküsimus? Nagu seesama heligeenius Theodorakis märkis, aina rohkem inimesi magab tänavatel keset prügi, süstib kedagi huvitamata Omonia väljakul ja sorteerib prügi. Tema siiski usub. Teades pisut kreeklaste loomust, usun minagi kõigest hoolimata, et kreeka rahvus jääb tugevaks. Ta on lihtsalt väga haige. Kuid mitte esimest ega viimast korda.
