Eestlane Kreekas: juuksur, rätsep ja mahalõikaja

Sattusin hommikul juuksurisse. See on nüüd mu elus vist kolmas kord kui olen sedalaadi teenust siinmail kasutanud. Muidu olen leppinud abikaasa oskustega. Talle ma põhimõtteliselt ei maksa. Enda arvates.

Mäletan, et aastal 2006 maksin Spetsesel 15 eurot. Kalamajas tean ühte kohta, kus on hinnaks 6.50, aga pärast seda ei võta su oma naine sind enam jutule, sest aftershave on Nataša või Serjoža vms.

See selleks. Leppisime eile õhtul juuksuri vanahärraga kokku (kuna tal istus seal parasjagu kaks vanameest – klienti), et palju mu hallide juusta pügamine maksab. Kümme, deka, oli taks. See oli positiivne uudis.

Juuksur ise oli nagu Spetsesel. Seinal vanad fotod, mehe käes poolemeetrised käärid. Peamine lootus esimesel korral seisnes selles, et sulle keegi kääre või midagi muud huvitavat kõrva ei torka. Seekord enam ei kartnud, vaatasin pilte surnud kaluritest ja jäin magama.

Juuksurijuttudest tuli meelde siiski ka see mõtiskelu, mida inimesed elult tahavad...? Menis Koumandareas, üks paremaid novelliste, kirjutas pika jutustuste Ateena juuksurist, kes kuulas eluaeg lugusid kohalike inimeste igapäevaelust ja tundus, et oli õnnelik. Pealkirja ei mäleta, aga soovitan ikkagi soojalt.

Ma ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes tahavad roosa särgi, lipsu ja halli pintsaku mööda odavat mistra vaipa trampida ja alluvaid käsutada. Saavutada seisus, mis lubab inimesi omaks pidada. Et kontrollida ja käskida. Pidada mõttetuid koosolekuid, teha telefoniga sisekõnesid – kontrollimaks, kas nad on kohal ja vihjata iga oma aksessuaariga sellele, kes on tähtsam.

Muidugi, nagu mu sõbralgi on tavaks öelda, ma olen hingelt prole. Aga mida näitab aeg? Kuipalju meil on juhte? Pooljuhte? Töötuid juhte ja pooljuhte. Vaja oleks ju osata midagi, mitte lihtsalt kõndida mööda vaipa.

Käsitööoskusega inimesed saavad vist hakkama nii Eestis kui Kreekas igal ajal Aeg on selle parimaks kinnituseks.

Ateenas Plaka kandis on üks riidepood, kust olen iga kord ostnud endale nn kreeka püksid, idamaise olemisega pidžaaamalaadsed õhulised käimad. Seekord polnud aega Plakale minna, aga eile nägin ühes Parose nurgataguses tänavas umbes samasugust sortimenti - pükse ja särke.

Särki ei vajanud, valisin püksid. Jälle hea uudis, hind oli Plakaga võrreldes kolm eurot odavam – 15 eurot. Püksid läksid järgmisel hommikul katki, kuskilt väga imelikust kohast – külje pealt. Põhjust ei teagi. Äkki ründasin mingit aeda või okastraati? Vaevalt, see oleks meeles.

Täna käisin samade pükstega hommikul samast poest mööda ja seal ees istus nii omanik kui tema ema. Nad kutsusid mu jutule ja palusid tuua püksid järelõmblemisele. Tasuta.