Eestlane Kreekas: ilma veeta on siin võimatu ringi liikuda
Meie aiamaa on nii viis korda viis meetrit. Polegi kuigi suur, kuid rõõmu on ta mulle pakkunud küllaga. See on imeline tunne, kui oled pannud taime maha, seda sidunud, kastnud, rohust puhastanud ja siis saabub päev, mil esimesed viljad annavad ennast märku.
Siinne maa on kuiv ja kõva. Muld iseenesest on küll väga viljakas. Algul imestasin üldse, et siin midagi kasvama läheb, maa kuivuse tõttu. Ühe päevaga kaob maapinnast kogu vesi. Kastmiseks on sul aega ainult hommikupoolikud. Lihtsalt päeva teisel poolel keerab omavalitsus vee kinni. Kuna oleme saare peal, peab veevarudega hoolikalt ümber käima.
Vihma sajab siin loetud päevad aastas, ja see on ka ainuke aeg saare veevarusid täiendada. Joogivesi tuleb loomulikult pudelist. Seda iseenesest mõistetavalt. Leidub ka põhjaveega varustatud kaevusid, kust saab joogivett ammutada, kuid need asuvad ainult loetud kohtades ja selle eest peab midagi ikkagi tasuma.
Vesi on saanud siin maal minu jaoks üldse uue tähenduse. Vesi on siin sama väärtusega nagu meile päike. Seda lihtsalt pole. Õnneks saab vett küll importida, mida kahjuks päikese kohta öelda ei saa.
Kui lähed välja sööma või lihtsalt võtad kuskilt mõned joogid, siis alati pannakse lauale terve pudel või siis vähemalt klaas vett. See pidi olema siin seadus. Ja pean ütema: ilma veeta on siin võimatu ringi liikuda. Pudel vett käe otsas on kohustuslik.
Algul püüdsin tegutseda aias hommikupoolikul, kuid peagi selgus, et ikka üldse ei lähe. Nimelt päike on siin nii aktiivne, et kümme minutit võib mõjuda sulle nagu kaks tundi Eestis otsese päikese käes, ilma tuuleiilita läheduses. Paar korda õnnestuski mul üle kuumeneda ja endale peavalu hankida. Tõsiselt: siinne päike mõjub kehale nagu mikrolaineahi, kuumutab sind seestpoolt. Inimene ise ei märkagi, kui juba pea otsas keeb. Kella üheksast hommikul kuni kuueni õhtul on võimatu päikese käes tööd teha, eriti suve keskpaiku. Üldiselt on siin kolm aasta-aega: suvi (kuus kuni seitse kuud), niinimetatud talv (kaks kuni kolm kuud) ja kevad (kaks kuni kolm kuud). Nüüdsest püüan oma tööaega planeerida ainult õhtupoolikusse.
Päevavalgust on meil suvel nii kella seitsmest hommikul kuni üheksani õhtul. Muul ajal valitseb kottpimedus.
Aga siis tulemus: hõissa tomatid, kurgid, suvikõrvitsad ja baklažaanid. Suvikõrvitsatest sain oma esimese moussaka teha, proovisin ka baklažaanidega, kuid eelistan esimesi. Tomatitest sai meisterdatud letšot, mis osutus populaarseks sugulaste seltsis ja nüüdseks pean ka retsepti nendega jagama. Veel sai küpsetatud paaril korral riisiga täidetud tomateid ja suvikõrvitsaid. Kõiki eelnevalt mainitud toite soovitan kõigile soojalt, eriti moussakat. Minu üllatuseks on internet kõigi nende retseptidega kenasti varustatud ja seda puhtas eesti keeles.
Niisiis: rõõmu kui palju, mis sest, et kõigest viis korda viis meetrit ja sületäis tomateid.
