Meil on väga palju häid mängijaid keskväljal nagu Konstantin Vassiljev,  Aleksandr Dimitrijev ja viimaste mängudega ennast kindlalt põhikoosseisu murdnud Martin Vunk.

Täna Põhja-Iirimaa koondise vastu ei saa hoiatuste tõttu mängida Aleksandr Dimitrijev, kelle panust koondisesse ei saa mitte kuidagi alahinnata. Nimelt Eesti kaotused tulid Itaaliale ja Fääri Saartele just siis, kui vigastusega oli väljas meie keskvälja töömesilane Aleksandr Dimitrjev. Sloveenia vastu jooksis Dimitrijev väljakule ja Vassiljev sai rünnakut ehitada ning kohe tuli ka paljude jaoks nö üllatusvõit.

Samuti toimib hästi vutikoondise kaitsemäng kapten Raijo Piirojaga eesotsas ning puurilukk Sergei Pareiko on hetkel tõenäoliselt meie Euroopa Meistrivõistluse alagrupi üks parimaid. Muidugi hea kaitsemäng eeldab, et poolkaitses teevad tööd tõelised töömesilased, kes jõuavad ka alati kaitsesse appi. Seega kaitse ja poolkaitse kohapealt mängib Eesti vutikoondis väga hästi.

Aga mis toimub Eesti koondise ründeliinis?

Kaimar Saag on sellel aastal esindanud koondist viiel korral ja siiani on olnud väravate löömises põud. Fääri Saarte vastu oli ta kahel korral väravavahiga üks-ühele vastamisi, kuid väravat lüüa ei õnnestunud. Positiivse poole pealt oli just Kaimar Saag see, kes Eesti eelmisel aastal kodus Fääri Saarte vastu viimastel minutitel mängu tagasi tõi ning ühe kolli vastaste väravavõrku lõi.

Sergei Zenjov on samuti esindanud koondist sellel aastal viiel korral ja sihtmärgini pole veel jõudnud. Positiivse poole pealt avaneb mängija väljakul väga hästi ja just Zenjov teenis Eestile Sloveenia vastu penalti, kui väravavaht ta karistuskastis maha niitis. Lisaks on ta löönud eelmisel aastal tugeva Itaalia vastu juhtvärava 1:0, kui ta Vassiljevi karistuslöögist väravavahist tagasi põrganud palli kindlalt väravasse lõi. Zenjov on sümpaatne ründaja, aga füüsiline vorm ei luba tal rohkem kui 60 minutit tööd teha.

Jarmo Ahjupera on esindanud koondist koguni seitsmel korral ja siiani ei ole löönud ühtegi väravat. Vahepealsest vigastusest tingitud pikast pausist on hästi väljakutele tagasi tuldud, kuid koondise eest väravaid lüüa ei õnnestu. Ta sobib hästi mängima tagumise ründaja kohta - teeb palju väljakul tööd ja on selle tõttu võitnud ka peatreener Rüütli usalduse, kuid põhilist ründaja ülessannet - lüüa pall väravasse - pole ta siiani täitnud.

Ats Purje on esindanud Eestit sellel aastal viiel korral ning on põhiliselt vahetustest sekkunud. Tabamuseni jõudis ta ülitähtsas kohtumises Sloveenia vastu, kui lõi suurepärase võiduvärava.

Tarmo Kink ei ole puhas ründaja, pigem äärepoolik, kuid peatreenerile meeldib Tarmot ründes kasutada ja sellel aastal on ta Eesti eest löönud kaks väravat. Kink on suure potentsiaaliga mängija, kes võiks anda suurepäraseid väravsööte just äärtest tsenderdades ning ise ka kaugelt väravat pommitada. Kahjuks on ta siiani rohkem silma paistnud klubi eest mängides.

Puhtalt ründajad on löönud selles valiktsüklis vaid neli väravat ja seda juhul, kui arvestada Kink ründjate hulka. Vassiljev on sepistsenud 3 väravat ja kaitse tugitala Raijo Piiroja on panustanud ka ühe väravaga. Vastased ise on löönud ka ühe omavärava. Tabeliliider Itaalia on löönud 15 väravat seitsme mänguga, Eesti kaheksa mänguga vaid üheksa.

Kas peatreener Rüütli on jätnud mõned ründajad kahe silma vahele?

Eesti väravatemasinaks võiks saada näiteks Vitali Gussev, kes on löönud kahe hooajaga Eesti Meistrivõistlustel 47 väravat, olles 2009. aastal parim väravakütt 29 väravaga. Rüütli on andnud Vitali Gussevile vaid ühe võimaluse - ehk oleks aeg anda teine? Hetkel pallib Gussev Rumeenias.

Eestil on häid ründajaid veelgi: vanameister Andres Oper suudaks siiani koondist väravatega aidata, samuti võiks anda võimalust ka Sander Postile ning samuti on heasse hoogu uuesti saanud Vladimir Voskoboinikov, kes mängib hetkel Venemaal klubijalgpalli.

Selge on see, et Eesti ründeliin vajab puhastust mängijatest, kes ei suuda väravat lüüa ning tuleb leida tõeline väravatemasin, paremal juhul ründepaar, kes suudaks stabiilselt kolle vastaste võrku lüüa.