Eesti pseudoprobleemid ja pärisprobleemid
Meie reliikvia on tulumaks
Mõistmaks, et riigi majandus on mitmekihiline ja keeruline protsess, pole vaja majanduskõrgharidust.On selge, et majandust pole võimalik ainult ühte kangi liigutades – st igal võimalusel tulumaksu langetades – elavdada.
Enamikku nii kodu- kui ka välismaiseid ettevõtteid huvitavad oma tegevust alustades hoopis teised faktorid:näiteks tööjõu kvaliteet ja üldkulu; riigi seadused ja korruptsiooni tase; kui ettevõte tegeleb tootmisega, siis riigi,toorme ja varustajate asukoht; infrastruktuur; riigisisene tarbimine; riigi poolt tehtavad erandid jne. Kes on kunagi kas või kõige lihtsamat äriplaani proovinud koostada, see saab sellest suurepäraselt aru.
Tulumaksu suuruse üle hakatakse mõtlema alles siis, kui on jõutud arusaamisele, et tulu on võimalik üldse teenida. Üks mu tuttav ettevõtja on selle kohta tabavalt öelnud: „Mis me siin tulumaksu suuruse üle räägime, kõigepealt võiks üldse tulu teenida. Eks siis saab seda ka maksta.“
Pealegi saab suurinvestoritele teha alati erandeid – kui Microsoft otsustaks Eestisse kolida, aga oleks nõus maksma ainult 10% tulumaksu, siis oleksid sellega arvatavasti isegi sotsid päri. Juba selle kümne protsendiga oleksime automaatselt Euroopa kõige rikkamate riikide seas.
Praeguse valitsuse probleem pole mitte selles, et nad ei saaks aru, et normaalsel tasemel tulumaks ei soodusta majandustegevust, vaid selles, et majanduses on ka teisi üliolulisi kitsaskohti, millega reaalselt ei tegeleta. Kuigi IRL on majanduse teemadel vahel sõna võtnud ka natuke laiemat pilti silmas pidades, pole sellele tegusid järgnenud.
Tulumaksu dilemma teisel küljel on vasakpoolsed oma ideega teha astmelise tulumaksu abil meist Skandinaavia tüüpi heaoluriik. Sotsiaaldemokraatide ja keskerakondlaste väljaütlemiste põhjal tekib tunne, et keegi neistei ole suvatsenud kordagi vaadata Eesti riigieelarvet: 2012. aastal moodustas üksikisiku tulumaks 253 457 723 eurot (reaalselt suudeti sellest summast kokku koguda 83,4% ehk natuke enam kui 211 miljonit eurot). Võrdluseks võib tuua fakti, et riigieelarve kulude suurus oli ligi 6 765 965 541 eurot, seega moodustas füüsilise isikutulumaks umbes 3,15% riigieelarvest.
Tulumaksu tõstmine ei too rahajuurde
Sven Mikser on väitnud, et kui maksustada tulu, mis ületab 1000 eurot kuus, 26 protsendiga, on võimalik riigieelarvesse juurde saada 95 miljonit lisa eurot. Arvutused, kuidas saada ligi 50% maksutulu juurde, tõstes alates1000-eurosest palgast tulumaksu 26%-le (ehk siis 5% võrreldes praegusega), jätaksin sotside pooldajatele kodutööks.
Keskerakonna mõne aasta tagune jutt,nagu oleks riigieelarvesse võimalik juurde tuua lausa 3,5 miljardit krooni, on aga juba täielik luul, sest see eeldaks füüsilise isiku tulumaksust saadavate tulude suurendamist rohkem kui 100%. Kuigi kuumade südametega mustades nahkmantlites seltsimehed saaksid sellega võib-olla isegi hakkama, ei tohi unustada, et küsimus pole mitte ainult tulumaksus, vaid ühtlasi ka riigi tuludes. Suurendades tulumaksu näiteks 12%, ei olevõimalik ka riigitulude 12% suurune tõus. Kui jätta kõrvale kõikmuud majanduslikud tegurid, tuleks arvestada ka tavaloogikat, et kui inimene saab 12% vähem palka, siis ta kulutab ka 12% vähem. See omakorda tähendab, et näiteks käibemaksu ja aktsiisi makstakse riigieelarvesse vähem. Arvestades aga seda, et enamik inimesi püüab hoida oma väljakujunenud elukvaliteeti, siis pigem antakse järelemaksude maksmise osas, mitte elukvaliteedis. Ja seda nii otseselt (tööd tehakse mustalt) kui ka kaudselt (ostetakse rohkem kasutatud tooteid, tuttava talupidaja käest piima jne).
Üldiselt on olemas suhteliselt kindel osa palgast, mida annab inimestelt välja pigistada – rikastes riikides on see summa suurem, sest vaatamata suurtele maksudele jääb elamiseks ikka raha üle, ja vaestes väiksem, sest niigi tullakse vaevu ots otsaga kokku. Arvestades elukallidust, pole isegi keskmiseja üle keskmise sissetulekuga kodanikult eriti rohkem võimalik välja pigistada, sest tavaliselt on rikkamatel suured laenud kaelas. Päris rikaste osakaal on aga liiga väike, et nende hüpermaksustamisega saaks suurt pilti muuta.
Kardetavasti ei õnnestu see isegi Prantsusmaal, kus maksimaalne tulumaksu protsent väänati 75% juurde alates tulust 1 miljon eurot aastas. Ma ennustan, et reaalselt saab Prantsusmaa niimoodi kätte vähem makse kui enne maksutõusu.
Isegi kui meie rikkad ei liiguks mujale oma makse maksma, siis neid lihtsalt pole piisavalt palju, et nende räige maksustamine mingeid suuri muutusi esile kutsuks. Isegi siis mitte, kui oletada, et mingit moodi saaks kõige rikkama elanikkonnakihi käest selle Mikseri unistatud sada miljonit eurot aastas rohkem kätte. Reaalselt tähendaks see, et iga inimene saaks Eestis kas toetusena või maksusoodustusena ligi 7 eurot kuus rohkem, aga seda ideaaljuhul, kui enamik lisarahast ümberjagamise protsessis kadumaei lähe. Paraku ei jõua me selle 7 euroga kuus elukvaliteedi osas veel Soomele järele. Eesti peab riigina oluliselt rikkamaks saama,sest ainult mõnede kohalike „miljonäride“ (lääne mõistes rikkama keskklassi) küllaltki tühiste (riigi mõistes) summade ümberjagamisega ei saa kuhugi jõuda.
Seega tuleb tõdeda, et paljuräägitud „tulumaksu dilemmast“ on kujunenud nii parem- kui kavasakpoolsetele parteidele lihtsalt pildil püsimise teema, millega saab alati mõnusalt aega sisustada ja oponentide suunas näpuga näidata. Ühetaoline tulumaks ei too iseenesest riigi jaoks investeeringuid ning maksimaalselt paarikümne miljoni lisa euroga ei õnnestu ka vasakpoolsetel siin sotsialismi ehitama hakata.
Ainus asi, mida tulumaksu juures muutmapeaks, on tulumaksuvaba miinimumi oluline tõstmine, sest sellemeetmega kindlustataks väikese sissetulekuga inimestele reaalnesissetuleku tõus. Mina oleksin nõus maksma ka 25% tulumaksu, kuitulumaksuvaba miinimum oleks 500 eurot. Astmelise tulumaksu korrallahustuks see lisaraha niikuinii riigieelarves ära (näiteksvõetakse tööle paar uut soovolinikku või tehakse Tallinna TVülemaailmseks). Savisaar (või Mikser) ei hakka ju käima nagujõuluvana mööda Eestit ringi ja jagama rikastelt saadud rahavaestele laiali, nagu üllatavalt palju inimesi usub.
Tuhandeid aastaid ajalugu on kadumas
Meie demograafilise hetkeseisuga (loe: madalseisuga) on arvatavasti suurem osa lugejatest kursis ja neid nukraid numbreid ma siinkohal üksikasjalikult välja tooma ei hakka. Äramärkimist tasub siinkohal siiski see, et Eesti elanikkond väheneb umbes 0,5% aastas ning noorte ja vanade suhtarv kaldub iga aastaga järjest enam viimaste kasuks – teisisõnu on meil tulevikus rohkem pensionäre kui töötavat elanikkonda. 2013. aasta riigieelarves on ainuüksi pensionide osakaal 21,6% kogu eelarvest, olles sellega ka kõige suurem kuluartikkel.
Suurt rolli mängib ka väljaränne,mille takistamine on meil praeguses olukorras päris raske.Sealjuures ei aitaks isegi 30–40% palgatõus, sest noored jaandekad saavad välismaalt võrreldes Eesti palkadega sageli kolmkuni neli korda parema pakkumise. Ka ühiskondlik suhtumine, et Eestion konnatiik ja võimalused asuvad mujal, pole selle trendimuutumisel kuigivõrd abiks. Praegu pole ühtegi loogilist põhjust,miks peaks see suund muutuma. Samas on see probleem jäänud tagaplaanile ja reaalselt on selle lahendamise jaoks väga vähe äratehtud – emapalk, lastetoetuste kasv ja muud sarnased meetodid eilahenda seda küsimust.
Kahjuks (või õnneks) on meil võrdluseks näitena tuua Skandinaavia, kus põlisrahva sündivus on vaatamata suurtele toetustele, heale elukeskkonnale ning sotsiaalsele turvalisusele ikkagi väga madal. Peale selle tõstab Põhjamaades üha jõudsamalt pead immigratsiooni mõju, mis on kaasa toonud hoopis uusi sotsiaalseid probleeme selle asemel, et vanu lahendada.
Negatiivne iive ja väljarändamine on Eesti riigi konkurentsitult kõige suuremad majanduslikud probleemid. Tõenäoliselt läheb riigi jaoks igal aastal nende tõttu rohkem raha kaotsi, kui tulumaksuga suudetakse üldse kokku koguda. Need teemad on oluliselt vähem esiküljel kui arvamused sellest, et astmelise tulumaksu lisa 5% kasvataks oluliselt meie heaolu. Yana Toomi väljaütlemiste juures oli ainuke positiivne tulemus (mitte küll sihilik) – demograafiline olukorrast räägitakse rohkem.
Negatiivne iive muudab igasugused ideed suuremast majanduskasvust võimatuks, sest enamik energiat ja raha kulub järjest kallimaks muutuva sotsiaalsüsteemi ülalpidamisele. Samuti pole võimalik oluliselt parandada sotsiaalset heaolu –tootjaid jääb vähemaks, aga tarbijate hulk ainult kasvab. Selle probleemi edukas lahendamine vajaks üsna ekstreemseid meetodeid – näiteks riikliku pensioni täielik sidumine laste arvuga, alla 18-aastaste laste vanematele laste pealt lisahäälte andmine, kompenseerimaks vananeva elanikkonna hääli, jmt. Kui järgneva kahekümne aasta jooksul ei suudeta negatiivset iivet pöörata positiivseks, siis on meie kui rahvuse jaoks kõik kadunud. Me oleme tuhandete aastate jooksul suutnud üle elada kümneid sõdu, nälgasid, katke, okupatsioone ja Nõukogude genotsiidi, ent kui me nii jätkame, siis kipume ajaloole jalgu jääma ajastul, mis on meie väikesele maale läbi aegade parim (ja seda vaatamata kõigile probleemidele) – kas ei mõju see kui ajaloo õel pilge?
Miks me ei saa kunagi rikkaks?
Pöördugem siis tagasi statistika juurde, mis näitas 201. aasta kohta järgnevaid numbreid: Eesti SKP oli 15,97 miljardit eurot, Eesti eksport 12 miljardit eurot, Eesti import 12,6 miljardit eurot. Lihtsustades tähendavad need numbrid seda, et enamiku raha teenime me ekspordiga ja enamiku rahast kulutame imporditavate toodete peale. Väga väike vahe SKP-ga näitab, et iga sisse tulnud euro teeb meil liiga vähe „tiire“ sisemajanduses ja ei tooda juurde sisemaist lisaväärtust. Meil puudub arvestatav siseturg ja ka tööstus, mis toodab peamiselt siseturule. Piltlikult öeldes oleme nagu mudellaev maailmaturu ookeani lainetel.
Palju on räägitud Hiinast kui riigist, mis on totaalselt sõltuv ekspordist ja millel puudub arvestatav riigisisene tarbimine. Statistika Hiina kohta on järgmine: Hiina SKP on umbes 7 triljonit dollarit, Hiina eksport umbes 1,6 triljonit ja import umbes 1,3 miljardit dollarit aastas. Kui võrrelda Hiina suhtarvusid Eestiga, siis pole nende majanduslik olukord kaugeltki nii ühekülgselt kreenis nagu meil.
Muidugi on Eesti võrreldes Hiinagaväga väike riik, kus sisemajandus ei saagi olla suur. Paraku saab peaaegu puuduva sisemajanduse tingimustes olla meie majanduslik edu võimalik ainult lühiajaliselt – seni kui maailmamajandus toimib meie jaoks ilma suuremate vigadeta – ja seoses suure impordiga tähendab see seda, et rikkuse kogunemist ei toimu. Kõik, mis me teenime, liigub kohe välja tagasi. Samas pole meil siseturu tekkimist mingil moel ka soodustatud: näiteks riigihangetel ei eelistata kohalikke ettevõtteid ja kogu meie pensionifondide raha on investeeritud Eestist väljapoole; tõsi, LHV on selles osas meeldiv erand, kes üritab üht-teist ka Eestisse investeerida.
Raamatupidajalik arvestus ja suurema pildi mittenägemine on viinud selleni, et suur osa oskusteabest on riigile kadunud. Näiteks kui Estonian Air peaks minema pankrotti, siis suure tõenäosusega läheb kaduma ka suurem osa kohaliku lennunduse oskusteabest.
Kõik see on viinud meid konnatiigistumiseni, sest kohaliku turu puudumise tõttu on suurem osa elukutseid ja tehnilisi teadmisi kasutud ning spetsialistina tuleb tahes-tahtmata otsida tööd ja väljakutseid välismaalt. Üldisemas pildis aga tähendab see seda, et millegi asjalikuma tegemine muutub Eestis võimatuks – kogu oskusteave tuleks mujalt sisse osta. Kuigi see on probleem, mida pole lihtne lahendada, tundub, et seni pole sellega tõsisemalt tegeletud.
Arengukavad ja uuringud – ikkajälle otsast peale
Kõik Eestile vajalikud suurprojektid on ellu viimata ja mitte kellelgi ei paista olevat isegi tahet neid ellu viia. Isegi opositsioon, kes mujal maailmas taob tavaliselt rusikaga rinnale, lubades, et „valige mind, mina teen“, ei ole näidanud üles mingit huvi selles osas midagi muuta.
Meil on rajamata tuumajaam, mille kasulikkuse või kahjulikkuse üle võibki igavesti vaidlema jääda, kuid reaalsus on see, et meie ainsat maavara põlevkivi pole mõtetlihtsalt ahjus ära kütta. Eriti veel, kui sellest saab tehavedelkütuseid, mida me hetkel impordime aastas sisse rohkem kuimiljardi euro eest. Tuulikute ja teiste alternatiivsete rohelisteenergiatootmise meetoditega pole me võimelised oma energiavajadustpidevalt katma, pealegi tuleb kilovati hind oluliselt kõrgem. Samutitagaks tuumajaam meile terve uue praktilise teadusharu lisandumise,mis on suures pildis samuti oluline. Selle asemel paneme umbesneljandiku tuumajaama ehitusele kuluvast rahast uute energiaplokkidealla ja toetame tuulikuid. Kokkuvõttes aga lükkame pidevalt edasipüsivat lahendust energia tootmises.
Sama asi on Saaremaa sillaga, mis onendiselt ehitamata – selle asemel nuumatakse Leedot, kusjuuresjärgneva 15 aasta jooksul doteerime teda umbes samas ulatuses, miskuluks silla ehituseks (kui arvestada juurde võimalikud eurorahad,siis oleks tegemist oluliselt väiksema summaga). Silla ehitus lähebmaksma suurusjärgus 200 miljonit eurot, Leedo saab aga aastasriigieelarvest 16 miljonit eurot. Ent 15 aasta pärast pole meilendiselt silda ja me maksame endiselt miljoneid aastas.
Ja lõpuks, me vajame haldusreformi, jaseda mitmel põhjusel – esiteks on peaaegu puuduva elanikkonnagaväikevallad riigile lihtsalt kasutu majanduslik kuluallikas,arvestades seda, et paljudes kohtades, kus on veel elujõulistelanikkonda säilinud, on puudu rahast. Tundub, et üks mõjuvamaidpõhjusi, miks haldusreformi vastu nii tuliselt ollakse, on suurehulga poliitiliste ametikohtade kadumine.
Pärisprobleemide asemel tegeldaksepseudoprobleemidega
Eesti majanduses on kolmpärisprobleemi: 1) negatiivne iive ja väljaränne, mis tähendabriigi jaoks igal aastal tuhandete maksumaksjate kadu ja suurenevaidsotsiaalkulusid; 2) majanduse arendamisel on keskendutud ainultekspordile, mis on küll väga oluline, kuid konkurentsivõimelise jajätkusuutliku majanduskeskkonna jaoks on olulised ka muudmajandusnäitajad, sealhulgas sisemajandus; 3) suured ja vajalikud,samas aga palju kriitikat pälvivad projektid on ellu viimata, kunakellelgi pole julgust läbi suruda hädavajalikke otsuseid.
Ent nende probleemide asemel ontegeletud peamiselt pseudoprobleemidega. Nii tehakse juba mitmendatkorda Saaremaa silla uuringuid või räägitakse astmelisesttulumaksust. Koalitsioon on muutunud nii põhjendatud kui kapõhjendamata kriitika tõttu suuresti tegevusvõimetuks ning kardabmidagi „ära teha“, sest nagunii hakatakse sõimama. Keskerakonnaladvik hoiab kümne küünega kinni oma võimust pealinnas, suutmatakaugemale vaadata ja sotsiaaldemokraadid püüavad olla nagu kuldidrukkis ja enne valimisi võimalikult vähe silma paista.
Kõige vähem saab selle, kõigi meiesilme all toimuva „tsirkuse“ juures aru just parteide väliseopositsiooni tegevusest. Peamiselt vaieldakse meie poliitilisekultuuri üle, võtmes, kas Jürgen Ligil oli ikka õigus rääkida Kaja Kallase suurtest silmadest, või sellest, kuidas tuleksparteisid rahastada ning kuidas riigikokku pääseda. Lisaks käib muidugi endiselt ka Reformierakonna igakülgne materdamine, ükskõik kas nad on selle ära teeninud või mitte.
Tegemist on küll probleemidega, aga kindlasti mitte esmatähtsate asjadega Eesti jaoks. Kes siis veel kui mitte meie opositsioon peaksid lööma häirekella, et nii enam edasi minna ei saa? Olema üle sellest väiklasest võimuihast – mis paistab olevat suunatud ainult sellele, et saaks sooja koha peale. Kuigi me kihutame Titanicu kombel otse jäämäe poole, ei püüta seda ära hoida, vaid tegeletakse uurimisega, kas kõigi laevameeskonnaliikmete raha on ikka „ausa“ päritoluga ja kuidas ise lihtsamini sellesse vihatud „meeskonda“ saaks.
Mu silme ette tõuseb kujutluspilt sellest, kuidas ma 20 aasta pärast ootan endiselt Saaremaale sõitmiseks praami, ümberringi ainult vanurid. Võtan päevalehe, mille esiküljel ilutseb suur pealkiri „Mikser: astmeline tulumaks on toonud meile paradiisi“, ning näen selle all väiksemat pealkirja „Eestis elab alla miljoni inimese“ või „Saja inimese vallad Meremäe ja Orava plaanivad 2050. aastal ühineda“. Vaikselt tõuseb tuul ja võtan telefoni, helistan naisele ja ütlen, et pesumasina võib sisse lülitada, sest praegu saab ehk elektrit. Vaevalt, et mulle meenuvad siis 2012. ja 2013. aasta päevapoliitilised teemad ämma rahakapist või sellest, kas valimiskünnis on 5% või 3%, ent võib-olla tunnen kahjutunnet selle üle, et miks me, kurat küll, ei tegelenud 20 aastat tagasi päris probleemide lahendamisega…
