Eesti õiged ja head otsused on Euroopast imporditud

Eestis võib jälgida omapärast fenomeni – riigisisese raha jagamine kipub toetama vanamoodsaid lahendusi, ei vaata tulevikku ja turgutab oma klanni. Visioonirikkad ja õiged asjad sünnivad meie kodukamaral enamasti vaid mingi välise sunni, näiteks Euroopa Liidu reeglistiku tõttu.

Paljud mõistlikud suunad annab Eesti toimetamistele Euroopa Liidus enne meid või meie ajal kokkulepitu. Ilmselt jõuaksime paljudes valdkondades tegelikult aastate või aastakümnetega ka ise õige lahenduse äratundmiseni, ent tänu üleliidulistele plaanidele, ei pea õnneks nii kaua ootama. Olgu tegemist siis hoolimisega inimese või keskkonna eest.

Eestis on millegipärast moes varjamatult suhtuda vanadesse liikmesriikidesse üleolevalt, kujutades neid vaevaliselt komberdavate konservatiivsete vanuritena ja kuvades Eestit kui noort, jumekat ja sportlikku. Unustame, et aastatel on oma oluline pluss – puberteetikut iseloomustab kõrvade vahel
vilisev tuul ning komme tõmmelda, eakat aga elukogemused ja võime näha ka oma nabast kaugemale. Näiteid võib tuua küll palju, kuid järgnevalt siis kaks.

Uued rongid

Paari aasta pärast vahetatakse välja kõik Eesti reisirongid. Millest selline ootamatu raudtee-lembus riigis, kus kimbatus asfalti panna on nii suur, et asfaldimasinat ei peata isegi jäätunud kruusatee? Lihtne: Euroopa Liit lubas meile transpordi valdkonna investeeringuteks mitmeid miljardeid kroone. Valitsus moondaks need suurima heameelega asfaldiks, aga Euroliit eeldab, et raha läheb umbes pooleks maanteedele ja raudteele. Nii oldi omapärase valiku ees – loobume abist või arendame ka raudteed. Sündis otsus osta ronge.

Soe õhk

Väga sarnane on lugu saastekvoodi müügist saadavate miljardite kroonide investeerimisega. Esimesel korral saime aastate eest kuuma õhu müügist raha Euroopa Liidult. Helde ostja eeldas, et see investeeritakse Eestis sihtotstarbeliselt ehk vähem saastavasse energeetikasse, kuid otsesõnu seda lepingusse ei kirjutanud. Meie tark valitsus kasutas juhust ja tõstis raha otse
riigieelarvesse, jooksvate kulude katteks.

Täna üleilmselt kasutatav saastekvoodi müügi skeem on jäigem ja valitsusele seetõttu kindlasti ebamugavam. Nimelt otsustab seekord meie sooja õhu (ehk saastamise õiguse) ostja, milliseks keskkonnategevuseks me müügist laekuvat raha saame kasutada.

Valitsusel on jällegi piltlikult öeldes sama valik – loobuda rahast või panna see tõesti keskkonnainvesteeringutesse, mida ei pea ise esmatähtsaks. Kvoodimüügi raha tõttu ongi üleöö juhtunud ime - Eesti on investeerimas miljardeid kroone avaliku sektori sadade hoonete
energiasäästu, maakonnaliinidel on ühtäkki vuramas sadakond uut bussi.

Ja tänane pommuudis – napi aastaga ehitatakse Eestis välja kogu riiki kattev elektriautode laadimispunktide võrk ning avalik sektor saab oma käsutusse tuhatkond tuttuut elektriautot. Kurvastavad kohalikud automüüjad ja ilmselt peavad ka mitmed autohangete korraldajad kärpima oma märgi unistusi läikivatest bensiiniõgarditest.