Eesti naine ei lähe välismaale vaid rosinasilmset murjamit otsima!
Naisteka “lustinurgas” kirjutab taas Katrin Lust ja teemaks on “Kas välismaale minnakse tööd või meest otsima?” Ise küsib, ise vastab. Loost loeme välja, et kui kohe selle mõttega ei mindagi, siis varem või hiljem hangitakse välismaine kaasa ikkagi. Tõsi, autor tunnistab, et astus isegi sama "reha" otsa.
Kogu lugu tundub aga mulle liiga üldistav. Ma pole mingi feminist, pigem arvan, et vähemalt 50% naistest on saamatud ja totud, aga väljarände puhul räägime me ikkagi asjalikest, julgetest ja hakkajatest naistest. Loomulikult on alati neid, kes tõesti lähevadki sinna taevamanna maale rikast meest otsima. Paraku on see protsent kaduvväike ja selliste tibinate “kaotus” polegi meile tegelikult ju kaotus - vähem lehtsabasid siia jääb!
Samas on neid, kes lähevad hoopis tõsistel põhjustel. Võrreldes veel mõne aasta tagust statistikat, läheb naisi ära aina rohkem. Kuigi Lust püüab jätta muljet, et Eesti naine välismaal üksi toime ei tule ja esimese asjana seal rosinasilmse mehe hangib, pole see ometi ju nii. Meil kõigil on mõni naistuttav, kes on läinud.
Minagi tuletasin meelde need, keda tean. Kaks noort läksid, sest siin pole nende valitud elukutsega võimalik enam areneda. Nad tegelesid muide hobustega. Üks naine läks lihtsalt paari aasta pärast mehele järele. Ta mees pole ehitaja ja naine käib koristamas vaid seepärast, et on teine selline töökas ja usin, no ei oska kodus istuda.
Teine läks sõbranna juurde tööle ja aasta hiljem kolis ta pere järele. On veel üks naine, kes selle asemel, et Toompeal streikida ja palka kerjata, on nüüd Soomes koduõpetaja. Ei ole tal seal kodumaist ega ka välismaist elukaaslast, täitsa üksi saab hakkama. Ja lõpuks siis mina ise, kes ma juba mõned aastad minema kolimist haun. Seni paraku veel siin, sest pole julgust pea ees tundmatusse vette hüpata. Mina lähen vaid koos mehega, ikka selle eestimaisega. Seltsis segasem ja kindlam ju ka. Ja mingit murjamit ma omale külje alla ei igatse.
Kogu see lugu oleks jäänud kirjutamata, kui kirjaneiu oma üldistamisega poleks mind tigedaks ajanud. Sulg tal jookseb, seda peab tunnistama. Muidu poleks ma seda artiklit viitsinud lõpuni lugedagi. Häirima hakkasid aga mõned faktid - need, mille autor oli teksti sisse pikkinud ikka selleks, et näidata meile, mõttetutele virelejatele, kui ilus, tark ja osav ta on.
Mõned aastad UK-s ja juba oligi käekõrval mees, muide, polomängija-moekunstnik. Päris huvitav kooslus. Aga vähemalt teame nüüd, miks Lust enamus aega Argentiinas lustib. Talvel Inglismaal ju polot ei mängi. Tüdrukul läheb hästi. Siiski hakkasin uurima, et kui vana siis see autor ka on. Tema sõnade järgi lahkus ta Eestist kaheksa aastat tagasi. Ta pidi alles lapseohtu olema, aga lootis, et hakkab sealses ajakirjanduses ilma tegema! Küsitav, kas ta seda praegugi teeb, sest Delfi Naistekas pole ju veel maailm.
Küll aga sain teada, et aastal 2010, kui tema äsjailmunud raamatut presenteeriti, väitis nii Apollo kui ka nii mõnedki teised kirjastused, et Katrin Lust Lahkus Eestist vaid paar aastat tagasi! Väike arvutus, sel ajal oleks neid aastaid ikka pidanud olema juba vähemalt kuus. Kes siis liialdab? Veelgi vastikum oli aga see, et välja olid toodud kõik tema artiklid.
Ütlen ausalt, lugema ma neid ei kippunud. Juba ainuüksi seepärast, et pealkirjad olid kõik naisi halvustavad või nende vastu suunatud. On ikka haaret sel autoril, tahaks kohe teada, palju tal omal lapsi on ja miks ei tohi teised välismaalasega abielluda, kui tema ise ometi “eeskuju näitab? Vähemalt sain teada, kelle poolt on üles ässitatud teema nagu ei leiaks keskmiselt vähem ilus naine Eestist meest. See pole ju tõsi, meest ei leia loll naine. Kui vähegi nupp nokib, siis tark naine oskab end ilusana ja huvitavana eksponeerida. Laisad, lohakad ja virisejad polegi aga Eesti meest - või tegelikult ühtegi meest - väärt.
Tundub,et kogu see lugu on mind üsnagi vahule ajanud, samas milleks? Kõigil meil on õigus otsustada, kus ja kellega oma elu elada. Eesti naine, paraku tihti üksikema, mõtleb eelkõige oma lastele. Et neil oleks toit laual, riided seljas, katus peakohal. Haridus oleks ju ka üsna tore asi. Ja seepärast nad lähevad, mitte suurt õnne otsima, vaid nad on lihtsalt selleks sunnitud.
Ja ärge tulge rääkima, et meil siin tööd küll, töötud on lihtsalt laisad. Jah, meie naised, oleks nõus ohverdama oma ambitsioonid, lööma käega haridusele, tegema ka füüsiliselt ülejõu käivat tööd, kui vaid palk oleks selline, et peale sõiduraha ja moonakoti ka muuks otstarbeks pisutki jääks. Ainult töörõõmu pärast tööd ei tehta. Armastus oma töö vastu arveid ju ei maksa.
Las igaüks otsustab siis ise, kas, millal ja kellega!
