Eesti Muusikaauhindadest: etendus oli selgelt ülelavastatud!
Neile, kes on enam-vähem tuttavad viimase aja parimate tegijatega, oli auhinna saajate puhul üllatusi vähe. Kui, siis ainult see, et ühed kindladautasustamist väärivad artistid olid saanud hoopis õhtujuhtide rolli. Lenna Kuurmaa ja Mihkel Raua imeilus laul "Mina jään" sai ometi esitatud ja jääb vaid arvata, miks nii kaunis laul otsustajate silmapiirist välja jäi.
Üldmulje galast on kindlasti positiivne. Täna on imelik mõelda, milliseid võitlusi peeti omal ajal Nokia kontserdimaja ehituse asjus. Nüüd on suurejooneliste etenduste tegijaile võtta uhke konsterdipaik kõikvõimalike tehniliste võimalustega. Selles saalis saavad korraldajad lasta oma fantaasial lennata, peaaegu kõike saab ellu viia. Imelised valgusmängud, vihmasadu, tõusvad ja langevad vaheseinad - kõik oli kasutusele võetud.
Õhtu algosa tundus aga kuidagi kammitsetuna, viksilt silutud publik istus oma toolidel ilma erilise kaasaelamiseta. Õhtu edenedes elavnes ka saal ja kui siis Kukerpillid oma igihaljad viisid lagedale tõid, läks tõeline pidu lahti. Sellist ülemeelikut meeleolu oleks see galaõhtu võinud väljendada esimestest hetketest peale.
Artistid andsid endast parima, kaevelda pole millegi üle. Auhinnad leidsid kindlasti õiged omanikud: Liis lemsalu, Ott Lepland, Getter Jaani, Ewert and Two Dragons, Outloudz, Metsatöll - kõik ju eelmisel aastal oma tegemistega silma paistnud. Eriti hea meel on Liis Lemsalu üle, kelles on sellist rahvusvahelise artisti muusikalist maitset ja olekut ning kellel õnnestus nii kiiresti pärast superstaariks kuulutamist ka korralik plaat välja anda.
Ewert oma dragonsitega teeb ilma juba laias maailmas ja seegi paneb kõvasti käsi plaksutama. Viis auhinda ühel aastal - see on tubli tasu tubli töö eest. Metsatölli edu puhul enam ei imestata, Getter ja Ott on vallutanud südamed nii lasteaias, kui ka ilmselt eakate inimeste hinges. Outloudz eesotsas Stig Rästa lummavalt mõjuva laulustiiliga ilmestab hästi tänase eesti poplaulu uusi sounde, maailmamuusikale lähenemist. On tore mõelda, et Ewert ja Two Dragons sai nii kaaluka võidu just draakoniaastal.
Räägiks aga nüüd uhke galaõhtu sellest poolest, mis artistide suurepärast esitust varjutama kiskus. Meeskond, kes õhtu lavastas ja seda ka televaatajale edastas, tegi kindlasti ära suure töö nii ettevalmistuses kui ka etenduse kulgemisel. Ometi on puudujäägid olemas ja neist on põhjust juttu teha, eesmärgiks ainult see, et tulevikus nendega võimaluse korral arvestada.
Tundub, et kõik hädad said alguse teleülekandest. Ei saa kuidagi aru, et ei leitud võimalusi paigutada kaamerad nii, et õhtujuhid ja ka suur osa esinejatest ei oleks seljaga saalipubliku poole. Televaataja pidi küll rõõmustama, et temaga oldi nii kenasti arvestatud, kuid pikema jälgimise puhul hakkas see ikka tõeliselt häirima. Mida pidi asjast arvama pileti eest maksnud kontserdipublik? See ei ole hea toon ja kindlasti oleks teisigi lahendusi leitud.
Rohkelt oli kasutatud tantsuneiusid. Paraku paistis silma kahvatu koreograafia ja esituse ebaühtlus. Liis Lemsalu esinemise puhul varjutas nõksutavate neidude mass peaesinejat. Habras lauljatar jäi esile toomata vaatamata Liisi suurepärastele artistiomadustele. Mida õieti tähendas Eda-Ines Etti aheldamine pikkade kangastega külgseinte külge? Miks eelistati sellist staatikat elavamale esitusele? Liiale oli mindud ka Terminaatori loo ilmestamisel, olid siis Outloudzile mõeldud kastid parim lahendus.
Kogu lavastuses oli tunda pingutusi sildi all - kas või veri ninast välja. Siit sai ka alguse kogu õhtu veidi pingestatud õhkkond, ülelavastatud kontsert. Lavastaja Viiliko Kruusele peab küll au andma fantaasiate elluviimise seisukohalt, aga edaspidi võiks enam mõelda laheda üldmulje saavutamisele. Telekanali poolt juhtis asja Ove Musting, kellele tahaks meelde tuletada, et hea telepildi tootmise puhul ei peaks minetama publikuga kontserdi viisakuspiire, ikka näoga publiku poole.
Õhtu finaal jättis hinge ikkagi väga sooja tunde kogu galaõhtust. Eesti muusikud annavad lootust ja kindlustunnet, et me oskame kui tahame muuusikat teha ja paljudel artistidel on jalg kindlalt ukse vahel laia maailma lavadele. Üks uhke kontsert kinnitas taas neid lootusi!
