Eesti kooli õpetaja tunneb muret: venekeelsete koolide kaotamine toob kaasa suuri probleeme
Kujutle, et Sinu laps õpks võõrkeelses koolis. Paljud eesti vanemad ei pea seda kujutlema, see ongi nende elu reaalsus. Nad töötavad Iirimaal, Soomes või Saksamaal ja nende laps õpib kohalikus koolis enda jaoks võõras keeles. Mõnele lapsele see sobib, teisele aga mitte nii väga. Olen rääkinud Iirimaal elava emaga, kes ütles, et ta lapsed hakkavad emakeelt unustama. Tunnen mõnd väliseestlast, kes enam eesti keelt ei räägi. Kui emakeel muutub kodukeeleks, köögikeeleks, hakkab see ununema. Tean mõnd vene last, kes õpib eesti koolis, ja kellel on raskusi eesti keele tunnis - tema sõnavara on väiksem kui teistel ning häälikupikkuste tajumine (k, p, t) kehvem. Milline on tema teadmised aga vene keelest? Kuuendas klassis, kus ta õpib, vene keelega alles alustatakse. Tähestik peaks juba selge olema, aga see on ka kõik.
Mõned vene emakeelega õpilased on vahetanud eestikeelse kooli venekeelse vastu välja, kuna raske on hakkama saada. Kui vene koolid kaovad, tekib meil kiire õpiraskustega õpilaste kasv. Meil on juba praegu eesti koolides suur probleem sellega, et noored jätavad põhikooli pooleli. Õpilastel on suur koolistress ning õpilased ei jaksa sammu pidada. Korrutame selle kahega, kui paneme samasse olukorda vene emakeelega õpilase. Kõik õpitav on sama, aga seda tuleb õppida võõrkeeles.
Väga paljud vanemad aitavad oma algklassilastel kodus õppida. Kui aga ei oska keelt, milles laps õpib, siis aidata ei saa. Kui lapsel on õppimisel raskusi ja ta ei ole loomupäraselt andekas, on võõrkeeles õppimine tema jaoks lisariskifaktor.
Lisaks sellele, et venekeelsete koolide kaotamine toob juurde kiire õpiraskustega õpilaste kasvu, suureneb hüppeliselt põhikooliõppe katkestanud noorte hulk, rääkimata sellest, et õpetuse kvaliteet langeb. Hea õpetuse tase eeldab väga head keeleoskust. Mõni nutikas vene õpilane õpib keelt ka eestlastest kaasõpilastega suheldes. Aga milline saab olema kool, kus õpilased räägivad vahetunnis vene keelt ja tunnis eesti keelt? Või keelame neil vahetunnis vene keele rääkimise?
Me võime öelda, et need mured meid ei puuduta, aga iga kooli pooleli jätnud õpilane puudutab teravalt meid kõiki: kui harimatus kasvab, kasvab ka kuritegevus. Suure osa eestivenelaste olukord on meie riigis halb, aga venekeelsete koolide kaotamine ei ole lahendus. On üsna selge, et selle tulemusena halveneb olukord veelgi. Praegused vene lapsed õpivad koolis, neil on distsipliin ja nad austavad reeglina oma õpetajaid. Kui saadame neile peale eestikeelse kaadri, kes oma demokraatliku õpetusviisiga seda sadadepealist temperamentset kampa ohjata ei suuda, lõppeb ka õppetöö, nagu on juhtunud Ameerikas suure ladina- või afroameerika noorte hulgaga koolides. Seal mängitakse kaarte ja loobitakse õpetajat paberkuulidega. Nendesse koolidesse sattuda on lapsele õnnetus, sest seal ei saa keegi haridust. Võrdsed võimalused?
Kui räägime võrdsetest võimalustest, siis minu arvates on palju suurem võrdus see, kui iga laps saab õppida oma emakeeles. Kui Eestis tsaaririigi ajal koolid venestati ja emakeelseks jäi vaid usuõpetus ja emakeel, ei tundnud keegi, et neile oleks juurde toodud võrdsust. Ma arvan, et tegelikult mängitakse siin kättemaksutundele. Venekeelsete koolide kaotamise retoorika pakub eestlastele võimalust maksta kaudselt kätte oma esivanematele tehtud ülekohtu eest. Aga see kättemaks maksab lõpuks kätte meile endale.
Kui mõtleme oma sugulasrahvastele Venemaal, kas mõtleme siis, et venekeelne kool ja nende emakeelsete koolide kaotamine on võrdsete võimaluste loomine? Kas mõtleme, et Rootsi võimu ajal soome koolide rootsistamine oli heategu soomlastele? Kas mõtleme, et ingliskeelne haridus Iirimaal ja iiri keele nišistamine on heategu iirlastele, neile võrdsuse loomine? Kas täielikult hispaaniakeelne haridus muudab kataloonlased hispaanlastega võrdsemaks? Või kas Ameerika põlisrahvad on suure õnnega koos, et neil pole olnud võimalust õppida oma emakeelses koolis? Mis retoorika see üldse on, et venekeelsete koolide kaotamine on kuidagimoodi võrdsus?
Millised oleks siis lahendused praegusele olukorrale, kus paljud venelased ei saa eesti keelt selgeks? Lihtsad lahendused on: kõigepealt on vaja leida õpetajad. Sajandivahetusel olid Narva koolides eesti keele õpetajatele lisatoetused. Sellise poliitikaga on meil võimalik leida õpetajaid – mitte hoida hariduse pealt raha kokku, vaid suunata oma ressursse valupunktide lahendamiseks.
Meil on olemas keelekümblusmetoodika, aga jälle sama mure: õpetajaid pole. Lahendused on samad. Raha tuleb ka suunata eesti keele õpetuse metoodika arendamisse, mida meil on vaja ka pagulaste keeleõppeks.
Väga hea ja võrdne lahendus on ka kakskeelne kool, kus õpivad nii eesti kui vene lapsed, ja mis toetavad kahepoolset integratsiooni. Üks selline kool on juba loodud. Meil on olemas toimivaid lahendusi, riik peaks neid toetama ja edasi arendama, mitte lõhkuma.
