2010 vähenesid kaitsekulud 248,86 miljonile eurole, osakaal SKP-st langes 1,72%-le. Kaitsekulude maht 2011. aastal oli 1,9% SKP-st ehk 279,95 miljonit eurot.

Aastal 2012 suurenevad Eesti kaitsekulutused võrreldes eelmise aastaga 60,65 miljonit eurot: kaitse-eelarve on 340,6 miljonit eurot ja 2% SKP-st.

Kas seda on liiga palju?

Enamus, kes on sellel teemal sõna võtnud, arvab, et jah, seda on liiga palju. Näiteks Indrek Saare artikkel Põhjarannikus „Kaitsekulude järsk kasv on põhjendamatu“: „Mulle on sügavalt arusaamatu, miks ajal, kui valdav enamik riike hoiab oma kaitsekulud senisel tasemel, paisutab Eesti jõuliselt oma kaitse-eelarvet. Tegelikult pole ei valitsus ega ka kaitseministeerium vaevunud avalikkusele selgitama, mida selle hiigelsummaga kavatsetakse korda saata.“

Need valdav enamik riike on paraku meie NATO-liitlased. Samal ajal on riigid, kes on end tituleerinud NATO vaenlasteks, oma kulutusi sõjaväele kõvasti suurendanud – ning vähemalt üks neist on meie otsene naaber.

Eesti Vabariigi sõjalise kaitse arengukavas 2009–2018 on välja toodud peamised eesmärgid, mida nende „hiigelsummadega“ teha kavatsetakse.

Eelmainitud artiklis ütleb Indrek Saar veel lisaks: „Praegu toimub meeleheitlik kaitsekulude kasvatamine sotsiaalkaitse, õpetajate, kultuuritöötajate ja päästjate arvelt. Koalitsioonipoliitikute soovitus otsida õpetajatele palgaraha koolivõrgu sisemiste ümberkorralduste ehk siis massiliste koondamiste teel on pedagoogide suhtes topeltküüniline.“

Kellegi arvelt tähendab üldjuhul seda, et neilt võetakse raha ära ja antakse kellelegi teisele. Midagi sellist me 2012. aasta eelarves aga ei näe. Seega, mulle isiklikult tundub, et austatud Indrek Saar pole 2012. aasta riigieelarve arve üldse vaadanudki ega võrrelnud neid 2011. aasta arvudega. Seepärast annan neist põgusa ülevaate:

Sotsiaalministeerium - 277 032 691 4 eurot (kasv võrreldes 2011. aasta eelarvega 129 445 925 eurot);

Haridusministeerium - 492 942 444 eurot (kasv võrreldes 2011. aasta eelarvega 828 046 9 eurot);

Kultuuriministeerium - 157 073 564 eurot (kasv võrreldes 2011. aasta eelarvega 600 688 9 eurot);

Siseministeerium - 290 395 577 eurot (kasv võrreldes 2011. aasta eelarvega 447 038 05 eurot).

Kokku moodustab välja toodud nelja ministeeriumi eelarve kasv üle 188 miljoni euro.

Natuke lakoonilisemalt, kuid enam-vähem sama mõttega mis Saarel algab ka Ivar Põllu artikkel Kesknädalas. „Just nii küsis minult üks vana tuttav. Kui talle arusaamatuses otsa vaatasin, tõttas ta oma küsimuse tagapõhja selgitama. Rahandusvaldkonnas tegutseva inimesena oli ta tavakodanikust tähelepanelikumalt uurinud riigieelarvet ning seeläbi avastanud, et samal ajal kui valdavas osas kulusid kokku tõmmatakse, suureneb Kaitseministeeriumi eelarve tervelt 22 protsendi võrra. Ning seda ajal, mil kultuuritöötajate palk on drastiliselt vähenenud ja õpetajatel, maa soolal, tuleb oma õiguste eest streikida.“

Põllu seab selles kirjutises kahtluse alla Eesti kaitseväe vajalikkuse üldse (kui, siis ainult sisesõjaks opositsiooni vastu): „Ajalooline kogemus õpetab, et kui valitsuse populaarsus langeb mitte päevade, vaid lausa tundidega, vajab riik väikest võidukat sõda või vähemalt sangarlikku lahingut. Aga kellega me siis õigupoolest sõdida kavatseme? Soomega poleks nagu põhjust ja Rootsigi on viimastel sajanditel Eesti suhtes hästi käitunud. Lätlastega seisime koos Balti ketis ning Ainaži (Heinaste) tagasivallutamine poleks kõige sõbralikum tegu. Meie suurim vingamees ja tüllikiskuja on Venemaa, ent andke andeks! Paari päevinäinud haubitsa ja pioneeripataljoniga rünnata tuumariiki oleks enesetapjalik. Jääb üle vaid sisesõda opositsiooni vastu. Ning seda on meie valitsus ka edukalt alustanud.“ Ja sarnaseid arvamusavaldusi leidub veelgi.

Mis on kaitseväe eesmärk?

Kaitseväe olemasolul on riigi seisukohast ainult üks, kuid sealjuures väga oluline eesmärk – tagada riigi iseseisvus. Kui kaitsevägi ei suuda seda tagada, on kõik kulutused kõigis teistes valdkondades paraku selle riigi jaoks kasutud.

Meil on olemas ajalooliselt hea näide esimese Eesti Vabariigi näol, kus kaitsevägi ei olnud suuteline seda ülesannet täitma (praegu ei hakka siin põhjuste üle arutlema, sest neid on väga palju) ja suurem osa meie esivanemate 20 aasta jooksul tehtud tööst, unistustest ja edasisest elust vabas riigis paisati põrmu.

Muidugi võib alati väita, et riigi iseseisva kaitsevõime rahastamine on küll õigustatud, kuid esmajärjekorras on siiski vaja tegeleda sotsiaalsete probleemidega ja alles siis, kui nendega on kõik korras, võib hakata tegelema kaitseväega. Sellel mõttekäigul on mitu olulist viga. Esiteks pole kaitseväge võimalik üles ehitada pelgalt mõne aasta jooksul (kohe kui vajadus tekib), vaid see on väga pikk protsess. Kui Eesti kaitsevägi saaks näiteks homme pataljoni jagu tanke, oleks kõige varem alles viie aasta pärast tegemist lahinguvõimelise üksusega. Toimiva kaitseväe ülesehitamine tervikuna võtab aega aastakümneid. Aga mis siis, kui siin-seal maailmas hõõguvad sõjakolded lahvatavad ka meie seni rahulikus maailmanurgas?

Lääne-Euroopa kogemus on meile näidanud, et sotsiaalne heaolu pole kunagi nii suur, et kõik oleks rahul. Eesti vaatepunktist väga heal tasemel Soome sotsiaalsüsteemis elavad inimesed arvavad samuti nagu meie rahvas, et kulutused on liiga väikesed. Süües kasvab isu, nagu öeldakse. Seega on igal juhul mõistlik arendada kaitseväge normaalselt koos teiste valdkondadega. Me ei hakka ju ka maja kindlustama alles siis, kui aknast juba suitsu tuleb...

Vabaks väiksuse alaväärsuskompleksist

Väited, et Eesti riik on väike ja meil pole kaitseväega üldse midagi teha ning sõja korral on häving kindel, võib pidada lihtsalt sügavaks alaväärsuskompleksiks. Iisrael, mis on Eestist pindalalt üle kahe korra väiksem ja rahvaarvult umbes kuus korda suurem riik, on kindlalt kõige tugevam sõjaline jõud Vahemere ääres ja oma regioonis üldisemalt. Sealjuures on nad alates iseseisvumisest sõdinud vähemalt kuues suuremas sõjas ning võitnud korduvalt sõjalisi jõude, mille suuruse-võimsuse suhe on täiesti vabalt võrreldavad Eesti ja Vene Föderatsiooniga.

Seega kui tahtmist on ja prioriteedid paigas, saavad väga paljud asjad võimalikuks. Teised loodavad liitlaste peale. Meie lähimal NATO-liitlasel Lätil on armee reaalne suurus umbes 600 meest – meie lõunanaabrid ei suudaks isegi suuremate siserahutuste puhul riiki kontrollida, rääkimata välisohu tõrjumisest. Saksamaa sõjavägi koosneb tänapäeval ühest diviisist ja paarist brigaadist. Ameeriklased aga lähevad Euroopast sootuks minema, ehk siis pole juba puht sõjaliselt eriti kedagi, kes meile appi tuleks.

Teatud mõttes on NATO muutunud Lasnamäe paneelmajaks, kus osa elanikest keerab kütte kinni, elades selle arvelt, et naabrid ümberringi kütavad. Viimasel ajal on aga kõik hakanud nii tegema ja viimased „kütjad“ (näiteks ameeriklased) vaatavad, kuidas minema saavad. Pikemalt võib samal teemal lugeda artiklist „Eesti peab tugevalt oma kaitsestrateegiat muutma“.

Sihipärased kaitsekulutused

Eesti küllaltki noorel kaitseväel on seniajani välja arendamata kolm väga olulist sõjalist võimekust:

1) õhujõud – oma hävituslennukite olemasolu;
2) soomusvõimekus – tankid, jalaväe lahingumasinad, liikursuurtükid ja iseliikuvad õhutõrjemasinad;
3) rannakaitsevõimekus – rannakaitseraketid.

Kindlasti tuleb tegeleda ka korraliku reservi tekitamise ja treenimisega (selles valdkonnas on õnneks asjad hakanud liikuma õiges suunas). Sama olulised on ka liitlaskohustused NATO ees (millega vahel pingutatakse siiski üle).

Kõik see nõuab raha ja pole odav lõbu. Väga lihtne on alati demagoogiliselt küsida – kas päästeametile uus tuletõrjeauto või kaitseväele tank? Kas tõsta kaitseväelaste palkasid, et nad ei lahkuks parematele töökohtadele mujale või tõsta tuletõrjuja palka, et ta ei läheks mujale. Mitte-demagoogiline vastus on, et mõlemat on vaja.

Ükski riik ei saa hakkama ilma korraliku kaitseväeta ega korraliku tuletõrjeta. Tuletõrje ja kaitseväe vahel on veel üks väga suur sarnasus: kummagi olemasolu ja tõhusus ei puutu meie ellu enne, kui lahvatavad leegid.