Eesti ajalugu on nii segane
Film ei olnudki, muide, segane, väga selge ja arusaadav oli. Kõigest aru saamiseks kulus ära saksa, vene ja inglise keele oskus, kuna subtiitrid ei olnud veel valmis. Aga kui ka aru ei saanud, polnud hullu. Nende keelte kasutamine filmis on märgiline, iseloomustades kolme suurt jõudu, mis Eestit 20. sajandil mõjutanud on.
Filmil on kaks peategelast: Helmi ja Juulius. Helmi on baltisakslase tütar, kuid identifitseerib end eestlasena. Kui sakslased 1939. aastal kodumaale pöörduvad, jääb tema Eestisse. Tema saatus on punavägede saabudes seda keerulisem, et ta on abielus saksa mereväeohvitseriga. Helmi küüditatakse ning ta laps satub lastekodusse, kasvades üles nõukogudemeelses vaimus.
Erinevalt teistest vabaduseaegsetest ajalooteemalistest filmidest ei ole esile tõstetud ühtki tõeliselt eestimeelset karakterit. Helmi on küll eestimeelne, kuid ta esindab naisena pigem elu olmelist poolt. Kuigi ta on Eestile truu ja pigem eestimeelne, ei vali ta pooli ega sõdi kellegagi.
Juulis ja ta ema Roosi on samuti pigem apoliitilised. Mida nad täpselt mõtlevad või asjadest arvavad, flmist ei järeldu. Nõukogude võimu saabudes sooritab Roosi aga purjus peaga enesetapu. Sellest võib ehk midagi välja lugeda, näiteks seda, et nõukogude võim oli talle surmani vastuvõetamatu.
Filmi teravik ei tundu aga üldsegi olevat ajaloosündmustel, vaid suhetel. Eelkõige Helmi ja Juuliuse suhetel. Nad ei saagi päriselt kokku, üheks perekonnaks, ehkki nad jäävad küll ilmselt elu lõpuni teineteise kõrvale.
Alguses on takistuseks teised mehed, siis vangilaager, siis vangla ja haavumine (sa ei kirjutanud mulle kordagi). Sõjad, pommitamised, võimude vahetumised teevad elu keerulisemaks, palju keerulisemaks.
Maailmasõde aegu ja nende järel oli võimude vahetus nii sage ja poliitiline seis nii muutlik, et ühel hommikul pidi Roosi, majaperenaine, pead vangutades küsima: "Millise lipu ma siis nüüd välja panen?" "Pane kõik kolm, siis on kõik võimud rahul," kõlas tüdinud vastus.
Filmi vaadates tekib mõte, et inimestel ei lastud elada. Võibolla elu ei olnud isegi rahuaegadel niivõrd halb, kuivõrd imelik. Mõlema poole optimistlik ajupesu torkas eriliselt kõrva.
Filmi alguses tundub, et film on hoiakult veidi sakslaste poole kaldu, kuna neid oli kujutatud positiivsema ja kultuursemana kui kommuniste. Minutite joostes see edumaa siiski taandub. Jääb siiski mulje, et üsna võrdsed on, ühed vaenlased ja ajupesijad kõik.
Kuigi tuleb öelda, et Volmer ei tõmba sakslaste ja natside ning venelaste ja kommunistide vahele jämedat võrdusmärki. Näeme, et Helmi on sünnilt sakslane, kuid ei rõõmusta natsi-Saksa edust. Isegi tema Saksa mereväelasest mees ütleb Helmi ja tema juufist sõbra teravate pilkude alla, et teda ei seo natsidega miski. Juulius läheb punaste poolele sõtta, kuna vastasel juhul on ähvardatud hukata ta ema. Pionerilastele räägib ta hiljem vaprast nõukogude kangelasest ebausutavalt ja vastumeelselt. Samuti on Helmi kommunistist poeg arenev karakter: ta saab šoki, kui saab teada, et on saksa mereväelase poeg, elab läbi identiteedikriisi, seejärel lahkub komsomolist ja mõne aja pärast saab temast hoopis kristlasest hipi, kes kitarriga tänavail jumalariiki kuulutab.
Filmi tänapäevases osas ilmneb aga selgelt, et võitlused ei ole kuhugi kadunud. Sõjad, küüditamised ja muud raskused üle elatud, peab Helmi kaitsma end omaenda lapselapse eest, kes tahab tema maja maha müüa.
Kapitalism on justkui uus vaenlane, kellega rinda pista. Nutikust kasutades õnnestub vanadaamil siiski võitjaks jääda. Mõni ime - pärast sõdu, vangilaagreid ja nõukogude propagandat mõni asi see kapitalismgi üle pole elada.
20. sajand on kõike muud kui must-valge. Ausalt öeldes on raske millestki üldse aru saada. Nii sakslased, eestlased kui kommunistid on pidutsedes ühesugused: kõik joovad viina, kurameerivad, lõkerdavad naerda ja joobuvad oma noorusest.
Ajaloo keerdkäigud mängivad oma mänge ja inimesed on kõigest mängunuppudeks. On neid, kes mängivad kaasa, on neid, kes on asjas üleni sees, on karjeriste, on ideelisi võitlejaid ja on neid, kes tahavad elada rahulikult oma elu, poliitikale mõtlemata.
Ausaltöeldes tundub kõik nii keeruline, et raske on üldse mingit seisukohta võtta või arvamust kujundada selle kohta, kes hea, kes halb.
Nagu filmis arutavad kaks Helmi sõpra, et võivad mõne aja pärast teineteisele üle rindejoone kuule saata, nii paraku oligi. Võime pidada kangelaseks neid, kes sõdimisest põgenesid, kuid polnud seegi täiuslik lahendus.
Üldiselt tundub, et Eesti 20. sajadi ajalugu on nii segane, et raske on sellest üldse mingit kokkuvõtet teha.
