Eero Laidre: President ei kuula rahvast
On ju presidendi kõned viimasel ajal muutunud aina süüdistavamaks. Süüdistused pole aga paljuski põhjendatud. Viimati riigikogus peetud kõne põhisõnumeist võis leida suisa antiestonismi (tuletus sõnast antisemitism) varjundeid.
See on muidugi tõsine kriitika ning nõuab selgitust ja põhjendusi. Aga neid ei esitanud president, kui ta kõnest võis järeldada, et eesti rahvas on sallimatu ja tige. Ta läks veelgi kaugemale ja väitis, et meie sallimatuse ja tigeduse pärast lahkuvad inimesed Eestist. Palju seesuguseid lahkujaid on, kes nad on ning millisel kujul sallimatust kogesid? Sellest vaikitakse.
Igatahes on selline lahkumise põhjus üliharuldane. Küll aga teavad kõik ammu, et meie palgad on madalad, hinnad aga Euroopa heaoluriikide omadega võrdsed või osalt isegi kõrgemad ja vaid selles on lahkumise põhjus. Kui aga mõni tõesti lahkub pelgalt solvumise pärast, siis on see erand, mis kinnitab reeglit. Kas tasub erandit kasutada argumendina üldiste järelduste tegemisel?
Edasi läheb veelgi hullemaks. Toomas Hendrik Ilves näib tundvat heameelt selle üle, et oleme kaotanud rahvusliku alalhoiuinstinkti. Kuidas teisiti saab mõista tema lauset: ”Me oleme peaaegu lahti saanud oma põhilisest hirmust: kas me jääme alles, kas me jääme rahvana ellu?” Sellise sõnumi oleks Ilves tohtinud oma kõnesse liita ainult pärast seda, kui me oleksime suutnud edukalt jagu saada meie ajaloo rängimast ja ohtlikuimast demograafilisest kriisist.
Kahjuks oleme selle võitmisest kaugel ning Ilvese kõnest pärit suhtumised ja hoiakud olukorda ei paranda. Hirm on looduse poolt elusolendeile antud reaktsioon ohu vältimiseks või selle kõrvaldamiseks. Aga Ilves pole kogu senise ametiaja jooksul vist kordagi käsitlenud meie oluliseimat mureteemat, demokriisi, rääkimata trendide kujundamisest, mis aitaksid võidelda selle vastu ja kaitseksid normaalset perekonda. Kas see on julgus? Kas tõesti peaksime muretult vastu minema oma hävingule ja olema seejuures aina sallivamad ehk kui selle üha hõrjatumaks muutuva sõna tähendust avada, siis peaksime olema aina alandlikumad, kuulekamad ja võõrastele huvidele järeleandlikumad? Kas me iga päev tänavail märatsevaid jõukaid ja sallivaid(?) kreeklasi ja ahneid-spekulatiivseid pankasid peaksime veelgi leplikumalt sponsoreerima?
Viimastel aastakümnetel on Eestisse elama asunud tuhandeid mitte-eestlasi. Paljud neist on avalikkuse ees kinnitanud, et pole kogenud mingit vaenu ega sallimatust. On koguni kiitnud meie lahkust ja sõbralikkust. Miks laseb Ilves selle kõrvust mööda? Miks ta ei märka, et isegi kahaneva sündimuse tingimustes ei jätku meil lasteaiakohti, et lastetoetused, pärast vanemapalka, on imeväikesed, et paljud beebi- ja lastetarbed on meil kallimad kui teistes El-i riikides.
Kas ta pole kuulnud Rein Taagepera hoiatust, kes võrdleb eesti rahvast katlasse keema visatud konnaga? „Terav sälk meie elupuu juurele on juba löödud. Kui sündimus järgmisel kümnel aastal ei pooleteistkordistu, pole eestlaskonnal enam võimet katlast välja hüpata”, tõdeb Taagepera (12. aprill 2006, Postimees). Presidendile, Riigikogule ja valitsusele saadetud 58 organisatsiooni avalikus kirjas küsitakse: „Kas taastasime iseseisvuse tõesti vaid selleks, et oma rahvale iseoma käega lõpp teha?” Kas Aino Järvesoo nimi ja mure on Kadriorule tundmatu?
Demokriisi ületamise vajadust rõhutavad majandusteadlased Andres Arrak ja Heido Vitsur ning paljud teised prominendid. Ainult Ilves on ükskõikne. Miks ta meid sallimatuses süüdistamisest on teinud püsiteema, millesse tema mõte näib olevat takerdunud? Eesti rahvas on väga salliv, sest ta suhtub heatahtlikult ja paljud isegi soosivalt presidendisse, kes rahva saatusest ja tema tulevikust ei hooli.
