Mõneti võib siin tõmmata paralleele kõrghariduses ja tööturus pettunud õnnetu ärijuhi olukorraga, kuigi tema on, tõsi küll, diplomi näol endale loteriipileti juba soetanud. Mingil põhjusel levib tendents pidada ülikoolist või kõrgkoolist saadud paberitükki IOU-ks, mis garanteerib igal juhul kahekordse keskmise palga, tasuta hambaravi ja unelmate kontori, kus nahktoolil pangaarvele kogunevaid numbreid jälgida. Soovitan sellesse tendentsi uskujatel tutvuda Malcolm Gladwelli poolt populariseeritud teooriaga, mis väidab, et eksperdiks saamiseks tuleb teha vähemalt 10 000 tundi tööd.

Vaatleme lähemalt kõrghariduse regulatsioone. Teatavasti eeldab bakalaureusekraadiga lõpetamine 180 EAP läbimist. Erialaspetsialistidelt eeldame siiski magistrikraadi, mis tähendab veel 120 EAP läbimist. Tehes lihtsa arvutuse, võttes arvesse, et 1 EAP võrdub 26 tunni tööga, näeme, et magistrikraadiga ülikooli lõpetanu on puhtaritmeetiliselt teinud 7800 tundi tööd.

Üks võimalus saavutada spetsialisti tase oleks samal ajal omandada erialast kogemust – kas läbi praktikate, erinevate programmide või lihtsalt kooli kõrvalt tööle minnes. Kõige olulisem sellise lähenemise juures pole mitte pelk läbitud tundide arv, vaid praktiline kogemus ning laienenud kontaktide ring, mis lihtsustab oluliselt enda jaoks sobiva töö leidmist. Olles 28-aastane kõrgharidusega ärijuht ning saades pakkumisi vaid laotöötaja kohale, on ilmne puudujääk eelloetletust.

Oluline on ka möönda, et need 7800 tundi tööd eksisteerivad ainult formaalselt. Igast õppeainest moodustab lõviosa iseseisev töö, ent homo oeconomicusena valivad tudengid sageli "nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik" tee. Selgelt tuleb tänapäeva keskkonnas rohkem kasuks work smart, not hard lähenemine, ent kasutades empiirilisi meetodeid lõpetanute taseme võrdlemiseks, on vahe väga selge.

Ühe ja sama akadeemilise kraadi omandanud tudengid võivad oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest olla äärmiselt erinevad, vastavalt nii endavalitud koormusele, moodulitele ja ainetele kui ka iseseisvalt tehtud töö tasemele. Olen sügavalt veendunud, et hariduse esmane eesmärk on anda inimestele kriitilise mõtlemise võime, tööharjumus ning oskus enda valikute eest vastutust võtta. Jõudes juba kõrghariduse või teise kõrghariduseni, saame alles rääkida spetsialiseeritud teadmistest ja oskustest. Kõik sellele eelnev on sisuliselt universaalsete oskuste häilimine, sekka mõni erialaloeng.

Kui tudeng on valinud enda omadustele mittesobiva eriala (mis selgelt räägib selle kasuks, et oluliselt rohkem tuleks panustada valikukriteeriumide parandamisse kõrgkoolide vastuvõtuprotsessis) ning suudab selle isegi läbida, võib ikkagi juhtuda, et tööturul ei leidu tema jaoks sobivat kohta. Miks?

Me ei ela enam ajastul, kus diplom on tööraamatu esimene leht, mis garanteerib koha juunioranalüütikuna, sealt edasi vanemanalüütikuna, sealt edasi osakonnajuhina, sealt edasi vanemosakonnajuhina jne. Märkis ju ka noor ärijuht ise, et tal puudub huvi kakskümmend aastat ühe koha peal istuda. Kindlustamaks oma edu tööturul, on vaja teha tööd selle nimel, et kindlustada endale dünaamiline profiil, soovitud erialal töötamiseks vajalik praktiline kogemus ning, mis kõige olulisem, initsiatiiv.

Minu inglise keele õpetaja kinkis mulle kunagi raamatu "Franny and Zooey", mille esiküljele kirjutas lause: "Vaadates merd Sa ookeanit ei ületa." Riskides laskuda banaalsustesse, pean siiski vajalikuks märkida, et tõenäoliselt oli see üks olulisimaid õppetunde minu pikal haridusteel. Sinna juurde veel ajalooõpetaja "Demokraatia – see on vaid sõnakõlks!" ning kõik, mida õpetas Priit Pullerits.

Kõik oskavad oma möödalaskmistes süüdistada teisi: selgelt on minu ebaedus süüdi sotsiodemograafiline taust, halvad õpetajad, nõme ilm, hoolimatud sõbrad, paha ülemus, kuri riik ja manduv majandus. Võime otsida lõputult vigu ja küsida, mis on pildil valesti, ent ma kutsun tudengi, üliõpilasesindaja, õpetaja ja kodanikuna üles küsima: kes selle pildi maalis?

Veel parem oleks tõsta pintsel, võtta värvipurk ning hakata pilti üle maalima nendest kohtadest, mis võib-olla kõige kvaliteetsemad ei tundu, või on üldse mahakoorumise äärel. Pole pintslit? Pole raha, et värvipurki osta? Pole aega, et maalima tulla? Pole tahtmist, pole viitsimist, pole võimalust, pole toetajaid, ja veel kord: riik on nõme?

Riiki pole olemas – see on vaid üks abstraheeritud konstrukt. Riik oleme näiteks mina ja minu TLÜ mõttekaaslane, hr Hannes Nagel. Riik on ka see õnnetu noor ärijuht, kes selle asemel, et toimida enda erialale vastavalt ning proovida kätt äris, sealjuures mitte blatnoi-stiilis "bisnisis", vaid luues toimiva ettevõte, mis looks juurde töökohti ning tasuks riigile makse, mille eest ühiskonda arendada, pühib kodumaa tolmu jalgadelt ning kirjutab hüvastijätuks mördiööbiku eleegia.

Mina esindan neid noori ärijuhte, mu kolleeg, noor ärijuht. Mitte ainult üliõpilasesinduses, kust edulugusid tärkab nagu seeni pärast vihma, vaid isegi gümnaasiumis, kus mulle vaatavad iga päev silma noored ja edukad, kes loovad ettevõtteid, käivad konkurssidel ja on nõus oma edu eest pingutama – Sinust kümme ja rohkem aastat nooremad.

Mina esindan eraäriharidust ning ikka ja jälle kuulen pilkeid ärijuhtide või ärihariduse kohta. On äärmiselt oluline toota ühiskonda ärieetikat, äriõigust ja majanduse toimimist mõistvaid inimesi, kes suudaksid meid, moodsa sõnaga, "eest vedada". On äärmiselt oluline kasvatada juhte, kes näevad puude taga metsa; on äärmiselt oluline pakkuda võimalust loomingulistele ja innovaatilistele ideeinimestele õppida ka seda, kuidas oma ideed teoks teha.

Ma loodan, et meil on vähem neid noori, kes tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt, ning rohkem neid noori, kes mõistavad, et lennupiletid on vabalt kättesaadavad ning isegi piloodiks saab õppida. Lennusimulaatoris aega veeta on ka tore, aga siis ei maksa solvuda, kui keegi sind kapteniks ei pea.