Kiirustasime kogu perega Kalevi tänaval asuvasse salongi naise täiendkoolitusele. Soovisin pöörata Soola tänavalt vasakule Kalevi tänavasse, kui mulle parkis ette tumesinise päevinäinud autorondiga üle-80-aastane härrasmees. Antud ristmikul on nähtavus niigi halb, kuna vasakul pargivad Kalevi tänava kortermaja ees elanike masinad. Halvale nähtavusele lisaks saabus peagi see pikaldane vanainimene, kes muutis mitmekümnel autoga kaasliiklejal igasugused manöövrid võimatuks.

Vanahärra taha kogunes kena rodu sõidukeid, kes hakkasid kõik mööda suruma papi auto külje pealt ja minu masina nina eest. Et loole ikka kena punkt panna, alustas papi omakorda liikumist, kui temast oli möödasõidul järjekordne masin. Möödasõitu sooritav masin jäi lõksu kui pihv burgeri vahele ning pidurdas järsult. Nii sai talveunest ärganud vanahärra oma vasakpöörde Kalevi tänavalt Soola tänavale lõpuks ära sooritada.

Vahtisin seal ristmikul mitu head minutit ning kirusin mõttes, kuidas sellised ettarvamatud ja hoolimatu suhtumisega eakad üldse rooli lubatakse. Ilmselgelt ei olnud selle vanaldase mehe peas kõik korras, kui ta oma masina keset ristmikku poole vasakpöörde pealt seisma jättis. Mootorit ta välja ei suretanud, kuid grammigi tema masin edasi ka ei liikunud. Minu antud autosignaali peale härra isegi ei pööranud pilku minu poole, vaid toimetas oma talitusi edasi.

Juba autokoolis hirmutatakse koolitatavaid vanainimeste ja lastega – et need kaks inimrühma ei suuda adekvaatselt oma samme ette planeerida. Erinevalt vanainimestest aga lapsi ju rooli ei lubata. Ebaadekvaatse inimese koht ei ole mootorsõiduki roolis!