Delfi lugejad meenutavad lapsepõlve | Luureka jaoks oli ümbruskond lapsi täis; kõik olid ühtviisi rikkad või vaesed

Luksemburgis tegutseva eesti laste ajalehe Mõnikord toimetuse noored reporterid usutlesid president Kersti Kaljulaidi, kes sõnas, et ta on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv. Palusime Delfi lugejatel meenutada oma Nõukogude Eesti ajal kogetud lapsepõlve. Suurema osa jaoks oli see kindlasti pigem helgemapoolne.

Ulakused õues
"Tõesti ei saa kurta oma lapsepõlve üle. Vahel sai rohkem haaratud, kui teha ja käia jõudsid. Trenn, huvialaringid, laagrid jne. Minule jäid küll mõned üritused kättesaamatuks, sest ma ei olnud pioneer, ega ka komnoor. Ega ma ei kahetse. Oli aega õues möllata ja ulakusi teha. Esivanemad töötasid ettevõttes, kus toodang läks välismaale ja vastutasuks said nad tehnikat, mis müüdi üsna mõistliku hinnaga oma töötajatele, kui selle aja palka arvestada. Ka töötajatel olid õigused ja keegi ei käskinud sul lõugu pidada ja edasi teenida. Suhtumine oli teine ja ka nüüd välismaal tööl olles, ei anna võõramaa tööandja suhtumist Eesti omaga võrrelda. Ma ei kurda ega ei nuta ka seda aega taga, kuid Eesti riigil oleks palju õppida sellest ajast ja ka mujalt maailmast."

Noormees sõidutas koju
"Sündisin aastal 1944. Lasteaias ma ei käinud, ei tea, kas neid üldse oligi. Mäletan, et mängisin ühe tüdrukuga hästi palju õues, meil olid loomad, kanad ja kõik muu (puupulkadest muidugi ja millest veel). Kooliajast on meenutada palju head. Suvel tegin maatööd ja kui toredad olid maapeod, pärast kinoseansigi tantsiti. Uhke tunne oli, kui noormees su jalgratta peale võttis ja koju sõidutas. Ma ei kurda ja seda ei tee ka minu tuttavad, et noorus jäi nõuka aega."

Suitsetatud siga
"Nälga ei pidanud iial kannatama, maal vanavanematel olid loomad ja kõva majapidamine, kus lapsena neid aitasin. Mul oli väga tore lapsepõlv, käisime suvel peenraid kõplamas, sügisel kartulaid võtmas, vanaema juures nägin seapõrsaid, tibusid, lambatallesid, vasikaid, kassipoegi, koerapoegi. Käisime igasugustel üritustel, teatris, kinos. Jõulude ajal suitsetati siga suitsusaunas, see aeg oli mu elu parim aeg. Mis aga tänapäeva lastel saada on? Vanavanemad, kes elavad vaesuses ja emad-isad, kes võitlevad samuti maksude ja väikeste palkadega. Maa eluolu on täielikult välja suretatud."

Kui mobiilita, siis mureta
"Mul oli ka väga õnnelik lapsepõlv. 1960ndatel olid veel kõik ühtviisi rikkad või siis vaesed, seega polnud ahnusekompleksi. Kuna tubast tegevust oli tollal vähe, siis lapsed olid õues ja lapsi oli palju, seega igav polnud kunagi. Leitud tühja pudeli eest said suvel jäätise, maast madalast oli võimalus ka jõukohast tööd teha ja sedasi taskuraha teenida. Kuna kõik käisid linnas samas poes, siis polnud lõputuid hinnatõuse, vanematel oli kindlus ja oldi vähem närvilised. Kes oli suurest perest ja vaesemad, neil oli koolisöök tasuta. Polnud vaja karta ei nn. kommionusid ega pimeda peale jäämist. Kuna mobiile polnud, siis tühja ei muretsetud, elu oli sõbralikum ja kaasinimesest peeti enam lugu. Kes sai, see käis Pärnus puhkamas, hiljem Musta mere ääres, ka neil reisidel polnud mingit kartust."

Tuusikud!
"Oli ka õnnelik lapsepõlv 1970-1980 vahetusel, vaatamata ühetoalisele korterile ja pere väga tagasihoidlikule sissetulekule - sõidetudki ei saanud kaugemale kui Leningradi. Aga olid sõbrad ja olid PÄRIS asjad, mängud ja loodusest oskasime rõõmu tunda. Teiselt poolt - ega nüüd Nõukogude korral selles mingit teenet ka ilmselt ei olnud."

Teineteisest hoolimine
"Oli väga ilus aeg, elasime 24 korteriga majas, eestlased ja venelased kõrvuti. Õpiti üksteiselt keelt ja kombeid, oldi üksteise suhtes avatud, sõbralikud ja mis peamine, aidati, toetati üksteist ning elati teiste muredele kaasa. Kuna enamusel oli töökoht, oli ka pidev sissetulek, oli see siis milline tahes, nälga ei jätnud kedagi. Ka poes, kui 80ndatel liha ja vorsti kippus nappima, olid enamusel muud kanalid ja ka sööklas, restoranis oli võimalik alati süüa saada! Kes tahtis rabeles endale maja püsti, ametiühingust oli võimalik saada tuusikuid sanatooriumitesse mistahes vabariiki, kes tahtis reisis mööda suurt Nõukogudemaad. Kaup oli igas vabariigis vaid sellele vabariigile omane, mitte nagu praegu. Klassi- ja kursusekokkutulekutel saab ikka meenutatud, et oli ilus aeg, sest oldi üksteise suhtes hoolivamad, sõbralikumad ning aega oli üksteise jaoks nii peresiseselt kui sõpruskondades suhtlemiseks hulga rohkem. Tol ajal väärtustati inimest, praegu aga on töö esikohale seatud ja selle tegija ei oma mitte mingisugust väärtust!"

Sissetehtud hoiused ja kõplamine
"Sündisin 1955 aastal, lapsepõlves saime tunda ainult rõõmu, naeru ja tõelist lapsepõlve, kus vanemad lastest hoolisid. Kodus oli alati toit laual, juur-, ja puuviljad oma aiast, liha ja metsamarjad, seened, mida kõike kodus sisse tehti ja moosiks keedeti. Mängisime õues terved päevad ja mütasime aias ka koduseid töid vähehaaval vanemate kõrvalt õppides. Lastemängud, luurekad ja pallimängud naabrite lastega - oli alles elu. Lapsele jääb alati tema lapsepõlv läbi ema ja isa hoole, läbi kodurõõmu ja kasvamise, mis annab terveks eluks malli. Olen olnud õnnelik laps koos tuhandete omasugustega, et meil olid omad vanemad ja oma kodutunne."

Venelased ja eestlased hoidsid teineteist
"Olen eesti-vene perest, venelaste keskel üles kasvanud, lapsest saadik nendega suhelnud, vene keeles muidugi, polnud meil mingeid eesti-vene lööminguid jmt. Ka "puhast verd" eestlaste ja venelaste vahel. Mu ema ei oska siiani vene keelt, ainult pursib natuke, kuigi elas venelaste keskel 45 aastat. Kui ta pärast sõda mehele läks ja nende keskele elama asus, polnud probleemi, et vene keelt ei oska, sest kõik oskasid eesti keelt. Keegi ei sõimanud tšuhnaaks või veel kuidagi. Kui uue EV ajal Eesti külla elama asus, sõimas naabrimees kohe venelaseks, paljalt perekonnanime pärast. Aga lapsepõlv oli muidugi helge. Minu lapsepõlv langes 60-70ndatesse ja pere oli vaene küll, aga see polegi oluline, sest kõhu sai ikka kuidagi täis. Seda ei saa paraku kõigi tänapäeva laste kohta öelda."