Delfi lugejad meenutavad: kes surus terve öö kätega vastu aknaklaase, kes sõitis Vijandist rongiga pealinna 7 tundi
"Mina ja minu sõber ning meie 2 tüdrukut olime kahevahel, kas jääda jälle ööseks kolhoosi heinaküüni või mitte. Tuul hakkas vastikult lõõtsuma ja tugevnema, kõik palgid ja katus kahtlaselt nagisema. Tegin ettepaneku koju minna, mida me ka tegime. Järgmisel hommikul poodi minnes ei tundnud me seda kohta umbes poole kilomeetri kauguselt küüni juurest ära. Laiali oli loobitud palgid ja katus nende peal. Tänasime vanajumalat, et ööseks sinna ei jäänud, kust poleks meist midagi järele jäänud."
"Olin sel ajal Vene sõjaväes ja ei teadnud sellest tormist midagi, aga ühel päeval kutsuti kõik eestlased väeosa staapi ja öeldi, et Eestis oli väga tugev torm. Teatati, et meie lähedastest ei saanud keegi viga. Nädalat-paar hiljem tulid kodumaalt kirjad, kus siis seda tormi kirjeldati. Kus oli seda rohkem, kus vähem, aga pildi saime ette."
"Olin tormi ajal parasjagu üheksa-aastane. Lendasime isaga Tartust Tallinna. Metsavahiga, milline imeline lennumasin. Tartu meid välja lubas, aga Tallinna lennujaam vastu ei võtnud, maandusime Viljandis. Uskumatu küll, aga sealgi oli lennujaam. Selleks, et rongi peale pääseda, murti jupp lennujaama plangust maha. Rong tuksus Tallinna poole miskid kuus-seitse tundi, võib-olla rohkemgi, vahepeal käisid mehed vagunist väljas teele kukkunud puid eest ära saagimas. Lõpuks, kui Balti jaama jõudsime, siis mõned trammid ikka liikusid, aga rahvast oli peatuses sadades. Trammijuht tuli oma kabiinist välja ja lükkas jalaga rahvast tagasi, et lastega sõitjaid peale võtta. Kõige selgem mälestus on mul jäänud Balti jaama juures rentsilis ujuvast valgest kontsakingast."
"Olin 10-aastane. Minu isa töötas telefonirikete montöörina, ilmselt anti neile hoiatus. Isa viis meid Pärnust ära maale vanaema juurde. Sõitsime läbi ka Tammsaare tänavast ja sinna hakkas vesi tulema. Seljametsas langes üks mänd niimoodi, et selle ladvaoksad puudutasid auto tagumist akent. Isa küsis, kas aken jäi terveks? Jah vastusele lisas: "siis läks õnneks". Vanaema kodu lähedal niitis tuul päris suure metsalangi maha, mitu aastat käisime seal vaarikal."
"Elasin Raplamaal Järvakandi mõisa lähedal. Ilm oli ilus ja läksime lastega (3-, ja 5-aastased) lähedale metsa maasikaid otsima. Kõik oli kena, aga äkki kukkus üks puu üsna lähedal pikali. Korjasime edasi ja siis kukkus juba teine puu. Otsustasime metsast välja tulla, kuna kartsin, et mõni puu võib veel kukkuda ja meid tabada. Alles maanteele jõudes tajusime tormi. Koju jõudsime kenasti. See torm laastas seda piirkonda kõvasti."
"Mõned päevad püsis temperatuur meil Järvas ligi 30 kraadi juures. Sellel päeval oli lõuna paiku 24 kraadi. Kella viie paiku langes järsku 15 kraadini ja sealt allapoole. Mõisapargis hakkas tuul vanu mitmesaja aastaseid puid "laastama". Oksarisu oli kõikjal. Ühe vana puu murdis tee peale. Meil aias murdis vana õunapuu täiesti maha. Aga mis imelik, kaks noort õunapuud, mis kandsid esimest aastat õunu ja olid päris õunu täis, siis peale tormi oli ainult üks õun puu all maas!"
"Olin tol ajal 13 aastat vana. Mäletan, et tuul muutus aina tugevamaks ja väljas olla enam ei saanud. Isa mind oma teise korruse tuppa ei lubanud, kartis, et tuul võib mu toa suure akna purustada ja katuse pealt viia. Vapralt seisis ta pea terve öö akna juures ja surus kätega vastu aknaklaase, et tuul neid sisse ei pressiks. Aias lendas kõik ringi. Väike ilus valge sirel oli juurtega maast väljas, lebas vastu naabri aeda. Õunapuud (umbes 15-aastased puud) olid küliti maas, juured poolenisti mullast väljas, isa ja ema tõmbasid neid köitega püsti ja istutasid tagasi. Ainus, kes maa sisse ja seega ka püsti jäi, oli kirsipuu, kellele võrk lindude eest kaitseks üle oli tõmmatud ja vaiadega maa külge kinnitatud. Õde tuli väikse mikrobussiga Pärnust. Juht oli öelnud, et buss ei seisa millegipärast teel ja läks vaatama. Nii kui ta ukse avas ja välja läks, oli pikali. Pirita teel, Maarjamäel lossi juurde minevate treppide juures seisis vastu kaldakindlustust väike laev. Pirita mets oli mere äärest alates suurelt jaolt pikali maas. Samuti oli palju Kadrioru pargis ja mere ääres ilusaid vanu puid hukka saanud. Eesti metsadele oli see paras häving. Mõnes paigas oli veel 10 aastat hiljemgi puud koristamata ja mädanesid."
