DELFI LUGEJAD: Küüditamine sobib naljateemaks

Delfi lugejate enamuse arvates ei peaks küüditamine olema tabuteema isegi huumorisaadetes. Kolmveerand Delfi küsitlusele vastanutest mõistis, et ETV “Tujurikkuja” saates aastavahetusel esitatud küüditamissketš pilas tegelikult Venemaa “ajaloolise tõe” käsitlust ning soovis selle tegijatele jõudu.

Valik kommentaaridest:

“Olen 1949. a küüditamisega väga lähedalt seotud. Isa oli arreteeritud, meil, lastel ja emal käidi öösel järgi, kuid me olime sugulaste toetusel maale läinud ema õe juurde. Inimesed said aru öisest küüditamisest selle järgi, et Vabaduse väljakule kogunesid inimeste veoks kohaldatud autod.
Nüüd aga naljast. Sellel naljal oli nn mitu plaani ja pikemalt põhjendamata ütlen, et see must huumor oli julge, taktitundeline ja näitas seda, et poliitiliselt on kaotajad küüditajad, võit on küüditatute poolel. Elagu uued tegijad ses raskes žanris!”

“Minu paljud sugulased reisule ei kahjuks pääsendki. Juu siis polnd preemiat ära teeninud, lasti kohemaid maha. Muist ikka said kuurorti ja mõni tuli tagasi ka. Seesinane sketš aga oli nii ajuvabalt peenelt esitatud, et ei ühtegi paha sõna tegijaile.”

“Loodan südamest, et seda ei juhtunud vaatama minu vanatädi, kel Siberis 7-kuune ja 3-aastane laps nälga surid. Läks ka vanu, aga laste kaotus on valusam, arvan. Vanatädi ainsana tuli tagasi.”

“Tänu küüditamisele olen ise sündinud Siberis Vorkutas. Vaatasin ise ka “Tujurikkujat” ja mis siin ikka nutta, ega kogu aeg ei saa siis olla morn ja kurb. Kui on ikkagi hea nali, siis palun väga, laske käia. Ja see nali oli väga hea. Hea, et meil on peale tulemas noored väga andekad näitlejad.”

“See oli hea nali. Minu ema, kes on oma elust kaheksa aastat küüditatuna Siberis veetnud, naeris samuti. Erinevalt tänapäeval levinud poliitiliselt korrektsest mõtlemisest oskavad vanemad inimesed veel ridade vahelt lugeda ja asja ivast aru saada. Teisiti ei olnud see vene ajal mõeldavgi — see oli omaette kunst. Loomulikult ei tohi ka sellega liiale minna. Piir sündsa ja sobimatu vahel on üsna kitsas. Juutide moodi halamine aga ei vii ka mitte kuhugi, tegelikult teenitud austus ja kaastunne asendub üsna pea tülgastusega pideva hädaldamise suhtes.”

“Minul on taskus represseeritu tunnistus ja just seetõttu arvan ma, et tegemist oli üle aastate parima naljaga. Ei heidetud ju nalja mitte represseeritute üle, vaid Venemaa ametliku ajalookäsitluse üle.”

“Tuttav venelane siiski sai aru, et see küüditamine ei olnud üldse hirmus ja “isamaalitsikud ja ansiplased” ainult liialdavad ja õhutavad vaenu.”