Dalai Laamaga kohtumisest: see mees ei pese kellegi ajusid!
Olen oma uskumustelt paadunud pagan ja leian, et religioon pärsib inimeste tõelist usku ning sellest süüst pole puhas ka mitte budism. Ent ma ei näinud kuskil usupropagandat, ei näinud saba ja sarvi ning ei tundnud väävlilõhna. Selle asemel nägin mõnusat ja muhedat vanataati, kes rääkis headusest ja kiirgas headust.
Ma ei mõista religioosseid fundamentaliste. Nende arvamuse järgi on kõik inimesed, kes ei usu nende jumalasse, saatanast ning ei vääri seetõttu ka igavest elu. Ehk siis neid hoiab meid maha löömast vaid nende jumala illusoorne käsk oma ligimest mitte tappa. Seetõttu olen ma tänulik heebrea hõimude iidsele käsuõpetusele, ilma selleta oleks massipsühhoosi käes vaevlevad fundamentalistid inimkonnale märksa suuremaks ohuks kui mistahes terroristid.
Dalai Laama rääkis muhedalt ja vahetult üldinimlikest põhimõtetest ning headuse väest. Võib-olla ehk liigagi naiivselt, usub ta ju siiralt, et südameheadus ja armastus aitab üle saada probleemidest tänapäeva maailmas. Usub ta ju siiralt, et võimunäljas kommunistidega on võimalik astuda dialoogi Tiibeti kultuuri ja maailma päästmiseks.
Ma usun ja tean, et nii see ei ole, kultuurid ei ole loodud koos eksisteerima. Ühes piirkonnas saab olla vaid üks kultuur ning kahjuks kvantiteet alati võidutseb kvaliteedi üle. Nii hävitas kristlus meie maausu, nii hävitas kommunism meie rahvusluse, nii hävitas Inglise protestantism põlisameeriklaste loodususundid. Tugevam jääb ellu ning võtab enesesse sünkretismi tähe all nõrgema kultuuri ehedamad palad. Ent on see sünkretism, kui tugevam assimilleerib nõrgema ja muudab seega nõrgema olematuks?
Kommunistlikus Hiinas ei saa mitte kunagi ellu jääda ehe Tiibet. Terve maailm on progressi täis, võiks ju jääda ka mõni koht, kus see hirmuäratav agressiivne tsiviliseerimine oleks peatunud, kus kõik on ehe ja õige ning kus kapital pole veel inimlikke väärtuseid hävitanud.
Dalai Laama mõtleb kahjuks või õnneks puhtamalt kui mina. Puhtamalt kui mistahes teine inimene, kes olukorda reaalselt oskab hinnata. Ja võib-olla see ongi see, mis teeb temast suurkuju? See puhtus ja ehedus ja see vahetu suhtlemine inimestega nende endi tasemel. Mitte jutlustades suuri sõnu kuskilt kantslist või turvaklaasi tagant, vaid rahva sekka tulles ja rahvaga ühte keelt kõneldes - südamest südamesse.
