Avalik kiri neile, kes pürgivad riigikokku ja neile, kes neid sinna valivad
Mu vererõhk tõusis. Iga kolmas lehekülg ajalehest oli täis valimisreklaame. Kodanikud pürgivad riigikokku, aga mitte üks neist pole oma valimisplakatis välja toonud, et nad asuvad innuga muutma seadusandlust, mis väga paljudele meist käib õiglustunde pihta. Minu arvates peaks just seadusloome olema riigikogu põhiülesanne. Ma pole lugenud kõiki kandidaate puudutavaid materjale, minu silma hakkas vaid Kaja Kallas, kes tõi välja oma kogemuse advokaadina, millest oleks kasu seadusloome juures. Kas ülejäänute jaoks ei oma see mingit tähtsust?
Riigikogu põhiküsimus näib olevat, kui palju keegi kellelegi raha jagab. Raha, mitte inimlikkus. Mitte õiglus. Mitte inimesed!
Ehk oleks aeg hakata vaatama asju, mis asuvad väljaspool oma taskut? Mina ei ole jurist, minul poleks riigikogus midagi teha. Mina ei oska luua seadusi, kuid mina tunnen ära ebaõigluse, kui seda näen. Minu jaoks on aeg muutusteks küps, kui terve hulk kohtuotsuseid on seadusega kooskõlas, kuid inimlikkusele vastuvõetamatud.
Kallid kandidaadid. Juba aastaid on räägitud inimeste ja võimu kaugenemisest. Ma avaldan teile saladuse — ma tean, millest see tuleb. Asi on selles, et ükskõik, millise koosseisu me end esindama valime, mitte midagi ei muutu! Poliitikud teenivad kordades rohkem kui keskmine kodanik, töötades selleks tunde vähem, kui seesama keskmine kodanik. Juba see riivab eestlase õiglustunnet. Eestlane, päritolult mats ja ori, ei kannata oma mõisnikku, kes — olge nüüd tähelepanelikud — teenib rohkem ja töötab vähem kui kõnealune talupoeg. Déjà vu?
Ja mida tolku oli talupojal ühest majoneesi täissöönud mõisnikust? Mitte midagi. Ei parandanud see tal elujärge, ei andnud talle õigusi. Talupoeg pidi ise kõik omaenese väikeste kätega tegema. Ja sama kordub valitava kogu puhul. Enne valimisi lubatakse raha, lubatakse muutusi, lubatakse helget elu. Aga oleme ausad, see helge elu ei seisne ainult rahas. See, et tõstetakse võimaluste tulles pensione, pole valimisloosung, vaid elementaarne inimväärne käitumine. Nii teeks igaüks, kellel süda õigel kohal.
Aga miks keegi ei räägi sellest, mis tõepoolest muudaks „talupoja“ elu? Kas valitava kogu õiglustunne on nii kallutatud, et ei märgata ebaõiglust, mida kehtivad seadused võimaldavad? Või on seadusloome tõesti niivõrd kinnimakstud teenus? Miks ei võta keegi sõna sel teemal, et muuta karistusseadustikku?
Ma olen tüdinud lugemast kohtuotsustest, mille järgi, kehtiva seaduse kohaselt, jalutavad mõrvarid, vägistajad ja vargad niisama linna peal ringi. Tingimisi karistatud. On igal sammul näha, et NSVL-st tulnud inimestel ei ole kaasasündinud õigustunnet. Ilmselt me kõik varastaks, kui keegi ei näeks. Ja seetõttu ei saa me loota leebetele seadustele. Senikaua, kui inimestes ei ole juurdunud mõistet sellest, mis on õige ja mis on vale, ei saa meie riik lubada leebeid seadusi!
Ja jätke vabandused. Me kõik oleme kuulnud lubadusi enne valimisi ning põhjendusi, miks lubadusi ei saa täita, pärast valimisi. Ja siis te imestate, miks teid ei hinnata. Äkki puudub teil visioon? Või te oletegi rahul sellega, et teile on 4 aastaks garanteeritud soliidne sissetulek ning vähenõudev töö? Teate, teie töö ei ole vähenõudev. Teie tegevusest või tegevusetusest oleneb Eesti tegelik sisekliima. Teist oleneb, mis on lubatud ja mis on lubamatu. Olge täiskasvanud, olge oma kohustuste kõrgusel. Ja jumala eest, tegelege enesekontrolliga!
Valijad, praegu on viimane aeg vaadata peeglisse ja mõelda, kas mina luban end esindada idiootidel, mõttevaestel kohatäitjatel ja käsukuulajatel või eeldan ma riigikogu tööst ka tulemusi ning muudatusi? Kui riigikogulased väidavad, et töötavad 24/7, kuid istungid kestavad vaid paar tundi ning nelja aasta jooksul võetakse vastu vaid käputäis mingisugustki tähtsust omavaid seadusi, siis kelle heaks töötavad nad ülejäänud aja?
Kallis tulevane Riigikogu XII koosseis. Ma ootan teilt tegusid! Me kõik ootame teilt tegusid ja otsuseid, mis tõesti muudaks elu paremaks mitte vaid 101 valitul ning nende varjatud toetajatel. Ärge lubage raha, lubage sisulisi muudatusi!
Ma eeldan, et nelja aasta pärast ei ole mul enam nii häbi enda ümber ringi vaadata. Ma eeldan, et seadused ei ole enam nii ebaõiglased. Ja ma eeldan, et inimesed saavad aru, et kui nad valivad enda esindajateks lauljad, tantsijad ja poliitbroilerid, ei muutu nende eludes mitte midagi! Nemad ei hakka kunagi oma peadega mõtlema. Neile öeldakse kogu avalikult peetav dialoog sõna-sõnalt ette. Nemad teavad täpselt, millal ja millist nuppu vajutada. Ja neil pole mitte kunagi julgust ette võtta vajalikku sammu, kui see juhtub partei sammuga vastuollu minema.
Mõelge selle peale. Ja vajadusel mõelge ümber, aega veel on.
