Alles hiljuti sai meedias suurt kõlapinda mootorrattur, kes teele jooksnud väikelapsi kui linnupoegi koduhoovi karjatas. Oma tsikli jättis mees samamoodi keset teed risti ette ohutuledega vilkuma, et tähelepanu püüda ja teisi liiklejaid aeglustama sundida.

Minu juhtum võpsikust rahulikult risti üle maantee jalutama asunud pardiga on samamoodi elupäästmine. Oleksin ju võinud südamerahus edasi kimada, kui part oli üle minu sõidusuuna jõudnud. Linnul aga oli pool maad ohtlikku rada veel käia, üle vastassuunavööndi ei oleks ta nii turvaliselt saanud.

Õnneks tuli pardil mõistus pähe ja teekond sai lõpetatud enne kui vastassuunast lähenev kolonn minu masinani jõudis. Küll aga jäi minu sõiduki taha pärisuunavööndisse seisma tubli kolm masinat. Õnneks keegi mööda pressima ei hakanud ning jäädi mõneks hetkeks äraootavale seisukohale, mis edasi toimuma hakkab.

Keegi ei prääksutanud ka signaaliga ega tulnud mulle kurikaga üle turja andma, et maanteel komejanti korraldan. Ilmselt märkasid seisma sunnitud juhid isegi, et üks eksinud part tahab oma teekonda elusana lõpetada. Minu signaali prääksutamise peale part aga eelnevalt reageerinud ei olnud. Võib-olla oli tal kuulmisega raskusi või lihtsalt siht nii kindel silme ees, et mingi tume metallkolakas ei häirinud.

Varasemad kokkupuuted teele ilmuvate metsaelanikega on üsna kergelt lõppenud. Aasta tagasi nägime mõnekümne meetri kauguselt, kuidas eessõitev Volkswagen Golf tegi lähemat tutvust juraka põdrapulliga. Auto kaotas lahingus udutule ja numbrimärgi ning pull jäi metsa poole edasi liibates jalga lonkama.

Emane põder koos vasikaga jäi õnneks eemale ootama, ega tulnud koos perepeaga teed ületama. Ka tookord sai auto kinni peetud ning õnnetusse sattunud juhiga kontakti otsima mindud. Noormees rooli taga tunnistas, et oli korraks kindalaekast sigaretile tuld otsinud. Need mõned sekundid talle selle korraliku üllatuse maksma läksidki.

Olen alati kartnud neid juhte, kes ka kodukassi elu päästmiseks inimelusid ohtu seavad. Mõni aeg tagasi võis paaripäevase vahega uudistest lugeda, kuidas roolijad oma masinaid kassi teele sattumise tõttu üle katuse ja sillalt alla keerasid.

Mõned autojuhid lihtsalt kipuvad instinktiivselt rooliga rapsima, kui näevad teel takistust. Minu õnneks ei kuulu ma nende rapsijate hulka. Kuu aega tagasi lendas isapart keset maanteed juhipoolsesse esiakna nurka. Rool jäi kenasti sirgeks, kuid näo suunas lennanud takistuse tõttu läksid silmad küll hetkeks kinni.

Autojuhtidele panen aga südamele: võimalusel säästke elusid! Isegi kui te kaasjuhtidele tobe tundute ning päästmist vajav elu kõigest pisikesele pruunile pardile kuulub.