Asjaajamine Eesti moodi ehk minu piinamine ühe paberi pärast
Kuna minu halb tervislik olukord, mis on peamiselt seotud kuulmislangusega, ei lase mul osaleda ajateenistuses, siis uskusin, et pääsen komisjonist lihtsalt ja kiirelt. Olin ju ka kaasa võtnud arstitõendi, mis kinnitas, et ma tõesti ei sobi aega teenima. Naiivselt ja kogenematult lootsin, et kui mind on hommikul kella kaheksaks kohale kutsutud, siis üle tunni aja ikka ei lähe. Kuid lõppkokkuvõttes pääsesin komisjonist alles kella kolme paiku päeval. See tähendab, et mul läks seal seitse tundi aega.
Minu jaoks oli see ikka suhteliselt hämmastav, sest mul on olemas tõend, mis kinnitab, et ma ei sobi ajateenistusse ja vähe sellest, minu probleem ehk siis kuulmislangus, mille tõttu kannan kuulmisaparaati, on ju silmaga näha. Loogiliselt võttes, ega inimene ei saa ju kusagil missioonil, kus tuleb võimalikult vaikselt ründele asuda, halva kuulmisega osaleda. Kuid komisjon sellest kohe aru ei saanud ja seetõttu pidin läbi tegema siiski kogu katsumuse- kõikvõimalikud analüüsid ja vestlused erinevate arstidega. Enamus ajast kulus muidugi vaid ootamisele. See tekitas jälle mõtte, et kas tõesti ei oleks võimalik seda süsteemi natuke parandada, et inimesed ei peaks mitmeid tunde kulutama ootamisele. Pärast seitset tundi siiski leiti, et ma tõesti ei sobi aega teenima.
Teine ja minu jaoks veelgi suurem bürokraatia õppetund on rehabilitatsiooniteenuse kasutamine. Ma olen oma elus teinud korduvalt rehabilitatsiooniplaane, et riik finantseeriks erinevaid tasulisi teenuseid. Jälle sai aga kuu aega tagasi üks plaan läbi. Kuna ma käin pidevalt teraapias rehabilitatsiooniteenusena, siis tuli kiiremas korras uus plaan teha. Minu enda süü oli muidugi see, et ma ei märganud varem, et plaan lõppemas on. Taaskord minu ratsionaalne mõtlemine küsib, et kui raske see ikka olla saab. Kuna midagi uut vahepeal ei ole tulnud, siis võiks ju lihtsalt vana plaani uuesti välja trükkida ja kuupäev ära vahetada. Kuid ei.
Selle asemel oli vaja mul lõpetada teraapia, et nemad saaksid arve esitada sotsiaalkindlustusametisse. Sealt omakorda pidin ma taotlema uut suunamiskirja rehabilitatsiooniteenusele. Taaskord asi, mis tundub vaid välja printimise vaev. Kuid ootama pidin ma seda umbes kaks nädalat. Selle abil sain lõpuks taotlema hakata uut plaani. Kusjuures selle plaani koostamiseks oli mul vaja käia läbi viis erinevat arsti/spetsialisti, kes mind hindasid. Nüüd siis ootan jälle nädala, et lõpuks ka plaani kätte saaksin. Ka sellega ei ole asi veel lõppenud, vaid ma pean hakkama taotlema uuesti seda sama suunamiskirja, mida juba korduvalt tehtud on. Jällegi võtab see paar nädalat aega ja alles siis saan minna taas teraapiasse. Üle kuu aja jamamist nii väikse asjaga.
