Armsa inimesega võib kas või sääskede keskel lageda taeva all olla!

mõned päevad tagasi oli Delfis ometi ka üks tore lugemine. Mõnusa musta huumoriga vürtsitatud lugu telkimisest. Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad ka enda üle naerda ja poolele Eestile näpuga näitamise asemel iseenda mustaks lambaks tembeldavad. Õpetlik lugu oli, igas mõttes.

Sest nagu paljudele kommijatele, ei meeldi ka minule telkimine. Samas vastupidiselt mõnele, pole mul selleks korralikku põhjustki. Ja on vist ka mõistetav, et mõnele ei meeldi tibid, kes ei suuda valge lina ja mullivannita ööpäeva üle elada. See on siiski pisut foobiate valdkonda kuuluv teema, normaalne inimene saab päevakese pesematagi oldud. Pole me ju mingid hapud õunavissid, mis päevaga ussitama läheks.

Igatahes, peale lapsepõlves kogetut, ei ole matkamine telgiga minu teema. Ja nii on see olnud aastaid. Kui päris aus olla, siis lausa aastakümneid. Ma olen usin reisija, mulle meeldib seigelda ja avastada, aga alati on selle juures olnud üks tingimus - olgu siis ükskõik kui hilja, aga magama heidan vaid oma voodis.

Jah, nüüd ma mõistan. Asi ei olnud tegelikult tingimustes, viga oli inimestes, kellega aega veetsin. Nad ei suutnud minus tekitada turvalisuse tunnet. Ja nii ma põgenesin, ikka ja alati oma voodisse. Neli aastat tagasi aga muutus minu elus kõik. Minu ellu astus mees, tormas sisse oma jonnakal ja sihikindlal moel. Ja kuidagi märkamatult, ilma suurte žestideta, muutis ta minu elu turvaliseks. Ei, see mees ei tee minu eest asju ära, ta ei pea mind üleval. Aga ta mõistab minu väikeseid kiikse, naerab nende üle, aga ei proovi mind muuta.

Tasapisi, samm-sammult muutusid ka reisid. Sihid, aeg ja tingimused. Jah, meie esimene väljas veedetud öö oli Jurmala SPAs. Paraku ei muutnud seda meeldejäävaks siidlinad, protseduurid ega kallis vahuvein. Hoopis pakaselisel rannal poolkülmunud õlu on see, mis selle sõbrapäeva alatiseks meeldejäävaks muudab.

Edasine hakkas meenutama nakkushaigust. Sihtkohad on kaugemad, ära olduid öid üha rohkem. Tõsi ta on, et me elame autos rohkem kui kodus. Just nimelt elame, sest nautimine ja rõõm on elu oluline koostisosa. Seepärast on ühes autos alati madrats (kaheinimese voodi kattemadrats on just parajalt paks ja lai), tekid ja hunnik patju. Jah, mu mees naerab, et olen nagu printsess seitsmel padjal ja ühel herneteral, aga ometi ei pahanda. Olgem ausad, mitmeid sadu kilomeetreid läbides on ka temal nii mõnusam puhata.

Ja loomulikult on mul alati kaasas soe ja kohev hommikumantel. Pole vist palju mehi, kes oleks nõus sellist kohmakat asja kaasa tassima. Isegi siis, kui on teada, et ööbime hotellis. Aga tema on, sest ta teab, see on minu turvarüü, killuke kodusoojust. Peale selle ikkagi paganama mugav ja vahel lausa asendamatu. Sest selles saab jahedal ööl mere ääres loojangut vaadata. Selles saab metsas pissil käies asendamatu sääretõrje vahend. Ja lõpuks, uskuge, mitte keegi ei vaata teid imelikult, kui te Euroopas rännates mõnes bensiinijaamas peatute ja hommikumantlis jalutate küsima, kas seal pesta on võimalik. Ikka on, isegi, kui teistele ei ole, siis hommikumantlis hullule võimaldatakse, naeratusega.

Eestis on ju tore rännata, teeme seda pidevalt ja meil on lausa “oma” metsikud rannadki. Üks idas, teine läänes - rikkurite värk. Aga peale temperatuuri on siin reisimisel üks miinus. Need on kõiksugu mutukad ja satikad. Vähe sellest, et nad hammustavad, olgem ausad, nad on ikka jälgid ka. Sääskede eest päästab vaid Euroopa. Ei ole mina neid seal kohanud. Välja arvatud korra Sloveenias. Aga tookord polnud sääsed primaarsed. Avastasin seal palju jälgimad elukad. Hommikul auto ust avades nägin, et minu plätude juures on junnid. Sellised keskmise koera või jumal teab, mis muu eluka omad. Paraku, need liigutasid, mis oli eriti ehmatav. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli siiski mingite hiigelnälkjalistega. Igatahes, edaspidi olen hommikuti autost välja astudes ettevaatlik ja jalanõusid õue ei jäta.

Loomulikult oleks tark tegu enne ööbima jäämist ka väheke ümbrust uurida. Soovitavalt päevavalges. Muidu võite hommikul avastada, et kaks sammu kohast, kus te öösel pissil käisite, laiutab kuristik. Pärast seda, kui minuga nii juhtus, ei ole mitte mina see, kes pirtsakalt wc-d nõuab. Hoopis mees soovitab mul metsa asemel neid külastada. Aga saame hakkama, piisav kogus õlut dikteerib reeglid.

Loomulikult ei saa ma mainimata jätta, et autos on kindel koht külmkapil, lausa eriline koht kohvimasinal. Selle asemel, et minu kohvisõltuvuse kallal tänitada, muretses mees autosse masina. Nüüd on hommikud autos täiuslikud. Pole midagi paremat, kui enda valitud kaunis vaade, teadmine, et kuhugi ei ole kiiret. Kallis inimene su kõrval ja kohviaroom. Ja küllap naudib seda kohvimasinat ka tema, sest nüüd on meil reisil olles kõik hommikusöögid voodis.

Ratastel ööbimisel on loomulikult väga suur eelis hotelli ees. Teie aeg ei ole piiratud. Väljaminekud väiksemad. Mis eriti oluline - nii aja kui ka koha valite ise. Tõsi, vahel teeb valikud elu. Nii oleme korra jäänud Tšehhi piiril tormi kätte. Sajus ei näinud meetritki auto ette. Peatusime esimeses tee äärses taskus. Ega midagi hullu olnud, magama jääda oli vähe raske, sest suured rekkad, mis iga kümne minuti tagant mööda uhasid, kõigutasid autot päris kõvasti. Ja loomulikult suutsin ma silme ette manada pildi, kuidas mõni meist lihtsalt üle põrutab. Aga väsimus tegi oma töö. Hommikul ärgates märkasin kohe auto ees suurt silti - väikse Poola linna nimega. Ja politseid, õigemini autot, sest politseinikud magasid hambad laiali alla lastud istmetel. Ega midagi hullu ei juhtunud. Lasime sealt kähku jalga, lihtsalt pissil jäi käimata.

Seega, kõigile, kellele ei meeldi telkimine, proovige esialgu autoga matkata. Kui minu pakutud variant esialgu liiga ekstreemne tundub, rentige autosuvila ja harjutage. Tehke seda kasvõi oma koduhoovis. Ja ühel päeval te ehk sööte oma sõnu. Sest mina sõin. Vaid mõned päevad tagasi.
Tõsi, operatsiooni “telkimine” kaasati mind pisut alatul moel. Kui mees otsustab keset tööpäeva naise loodusesse viia, ei oska viimane miskit mõteldagi. Ammugi siis salakavalat plaani läbi näha. Kuna kaasa tuli võtta ka koer, eeldasin ma oma naiseliku loogikaga, et õhtuks oleme kodus. Aga võta näpust.

Teadagi ju, olles kaunis kohas kalli kaaslasega, maitsvate söökide-jookidega, siis aeg lendab. Päikeseloojangu imetlemise aegu räägiti mulle auk pähe, et jääme mere äärde ööbima. Minu kahtlused auto mahutavuse suhtes hajutati lennult. Autost tiriti välja madrats, tekid ja padjad. Ja siis see viimane - telk. Õnneks oli piisavalt hämar, öömaja suurust tuvastama ei kippunud. Ei teagi, kas oli asi värskes õhus, kõvas kõhutäies ja uimastavas iirise likööris. Või hoopis taevatähtede peegelduses mehe silmades. Igatahes sinna ma jäin. Ilma piuksugi vastuväiteid esitamata. Ainus, kes lärmas ja laamendas, oli koer. Lõpuks olime sunnitud selle mereveest niiske nässaka telki laskma.

Ja nii me seal tudusime nagu üks mees, ilma külge keeramata. Mitte, et ruumi poleks olnud, lihtsalt uni oli magus. Ei närinud sääsed ega ulgunud hunt. Rebased ei pistnudki seekord lõkkele jäänud kraami nahka. Hommikul äratas meid päikesetõus ja esimese praami vaikne pobin.

Kas ma teen seda veel? Võimalik, mitte, et telkimine nüüd mu lemmik oleks. Auto on ikkagi kordi mugavam. Aga lihtsalt seepärast, et ma mõistsin, et pole tähtis - kas, kus, kaua või miks sa ööbid. Tähtis on vaid see, kellega sa seda teed.

Pisut asjaliku juttu ka. Delfi küsis, et kas oleme juba sel aastal seeni leidnud? Ei ole, metsmaasikaid ja orhideesid leidsime, aga seeni ei mingisuguseid. Sest mere ääres neid ei ole, sealt ei saa isegi jalaseent mitte. Küll aga võib need saada näiteks spaast!