Anti Poolamets: Rahvas ei taha eurot
Teabekeskus Oma Riik tellis AS Emorilt uuringu Eesti elanike suhtumisest eurole ülemineku osas.
Ka valitsus tellis hiljuti uuringufirmalt Saar Poll süvauuringu elanike euroga seotud hirmude ja kõige kriitilisema elanikkonna gruppide kaardistamiseks. Seejuures „unustades“ küsida, kui paljud üldse on eurole ülemineku poolt.
Pole ju raske sellist lihtsat küsimust küsida, kuid valitsus seda teha ei kavatsenud. Esmalt küsiti Teabekeskuse tellitud uuringus: „Kas Teie pooldate üleminekut eesti kroonilt eurole?“ ning tulemuseks oli 49,9 % vastu ja 39,48 % poolt.
Nüüd leidis Marju Lauristin agumentum ad hominem appi võttes, et euroskeptikute tellitud uuringut ei tohi tõsiselt võtta. Küllap on teadasaamise monopol üksnes vähemusel ehk eurole ülemineku pooldajatel. Uuringutulemust keeldusid Postimehele kommenteerimast nii Eesti Pank kui rahandusministeeriumi asekantsler. Eesti Päevalehes Jürgen Ligiga ilmunud intervjuus ei julgenud küsitleja kordagi vihjata uuringu tulemustele. Samuti ei väärinud uuringutulemus Eesti Päevalehes isegi paarirealist online uudist. Seda olukorras, kus nädalate kaupa analüüsitakse noorte alkoholikäitumist puudutavat uuringut. Valitsus on kulutanud europropagandaks hiigelsummasid, kuid rahva arvamus on ikka veel „ketserlik“. Nüüd plaanitakse kulutada veel 11,6 miljonit krooni. Kas seda summat ei võiks suunata pigem korraliku debati arendamiseks, selle asemel, et levitada klantspaberil last toovaid kurepilte ja eurokalkulaatorite laialikülvamisega panna kahtluse alla rahva matemaatilisi võimeid? Ühtne Eesti tegi avalikkusele hea koolituse poliittehnoloogide trikimajandusest. Loodetavalt on paljud õppinud taas ridade vahelt lugemist. Euroga seonduv oleks nagu Ühtse Eesti teine vaatus.
Euro meeldib jõukaimatele
Kui vaadata selgelt euro poolt olevaid elanike rühmi, siis eristuvad teistest kõrgemapalgalised, kelle sissetulek ühe pereliikme kohta on üle 6000 krooni kuus. Neist oli euro tuleku vastu üksnes 35 %. Keskmikud, 3000-6000 kroonise sissetulekuga pereliikme kohta ja väiksema teenistusega olid selgelt euro vastu (mõlemas grupis 57 %). Samas ametikoha järgi vaadeldes on juhtide ja tippspetsialistide hulgas seis üsna tasavägine: 39 % „ei“ versus 45 % „jah“. See kinnitab, et klassikaliseks eliidiprojektiks ei saaks eurole üleminekut enam pidada, vaid ka juhtide hulgas on eurokriitika laialt levinud. Endise eurofanaatiku Indrek Neivelti muundumine kriitikuks on selle kinnituseks. Väiksema sissetulekuga inimeste mured on põhjendatud - hinnatõusude laviin paljudes eurotsooniga liitunud riikides lõi kõige valusamalt just vähemkindlustatuid.
Jälle viie rikkaima riigi hulka!
Karm majanduspohmelus on jõudnud ka Eesti elanikeni. Religioossuseni ulatuva eurofooria suhtes on tekkinud rohkem elutervet skepsist. 2003 aasta referendumikampaania ajal lubati meile stabiilsust, töökohti, majanduskasvu ja Kaur Hansoni juhitud reklaamikampaania käigus koguni rohkem seksikaid mehi! Tegelikult saime taasiseseisvunud Eesti raskeima kriisi ja suurima tööpuuduse. Euroraha puhul ähvardab meid sarnane saatus. Valitsus on justkui möödaminnes lubanud kriisis vaevlevast riigist välja viia 20 miljardit krooni Kreeka laristajate kätte. Raha tagasisaamise lootust peavad mitmed välisanalüütikud väikseks, ent meid veendakse pigem rahandusminister Jürgen Ligi usuga, et Kreeka maksab võla tagasi. Summa on nii suur, et see nullib ühe hoobiga meie jaoks nn euroabi projektidest saadavad rahad.
Peamiseks lubaduseks, mida valitsus ja euro reklaamiagendid annavad, on müütiliste välisinvesteeringute tulek ja kergem valuutavahetus. Olukorras, kus suur osa eesti ettevõtetest on juba välismaalastele müüdud ja kontsern Veolia tüüpi ülemaailmsed gigandid kipuvad hindu üles kruttides monopoliseeruma, keda saab vaid monopolide vastase seadusega ohjeldada, on see argument kehvapoolne. Piir on väliskapitalile juba ammu pärani lahti.
Kunagine erastamisagentuuri peakonsultant Dr. Herbert B. Schmidt ütles 1. juuli Ekspressis tabavalt: „Kui majanduskriis saab läbi, on Eesti Euroopas võitja, sest tal on kõige vähem avaliku sektori võlga. See teeb krooni tugevaks. Kui teil on investeeringute jaoks kõige soodsam olukord, milleks siis liituda maksujõuetute riikide klubiga, kellel on suured võlad?“ „Miks peaks Eesti 20 aastat hiljem, kui on näha kunagi tehtud otsuste head tulemust, seda kõike muutma?“ küsis ta.
Vähem valuutavahetust reisimisel on väike laiskusargument võrrelduna sellega, et Eesti riik saaks ise oma majandust ja rahandust juhtida. Selle asemel kanditakse kontroll eesti rahanduse üle Euroopa Keskpanga kabinettide hämarusse. Euroopa Keskpanga kohta ütleb Lissaboni lepingu artikkel 245a, et Keskpank on oma volituste teostamisel sõltumatu. Mis on sellel üle liikmesriikide peade toimival tagatoal ühist oma riigi valijate ees vastutava demokraatiaga?
Enamus nõuab rahvahääletust
Euro maaletoojad kavatsevad vaevu 18 aastaseks elanud krooni sedelid paberipurustajasse visata. Krooni sedelite alleshoidmine eurotsooni võimaliku lagunemise puhuks oleks üks ettenägelik tegu.
Eesti peaks Taani ja Rootsi eeskujul läbi viima eurole ülemineku osas rahvahääletuse. Sellel seisukohal oli koguni 59 % eesti elanikest, vastuseisu ilmutas üksnes 32 %. Taanis värskelt Danske Panga poolt tellitud arvamusuuring näitab euro suhtes kriitiliste kodanike jätkuvat ülekaalu: 48 % „ei“ 32 % „jah“ vastu. Saksa firma Ipsos Postimehes refereeritud uuringu järgi igatseb euro tuumikriigi Saksamaa elanikest marka tagasi 51 % ning euroga oleks arveldamist nõus jätkama üksnes 30 %.
Tõsi küll, rahvahääletusega on seotud suured probleemid, manipuleeriv hääletuse korraldaja võib saada teiste asjaosaliste ees suure edumaa. 2003 aasta liitumisreferendum oleks Shveitsis läinud ilmselt pettuse tõttu kohe tühistamisele. Kuidas teisiti tõlgendada olukorda, kus riigi raha eest toimuva „teavituskampaaniaga“ võimaldati „jah“ poole ajakirja trükkida rohkem kui 500 000 inimesele ning kriitiliste argumentide tarbeks poetati mõnekümne tuhande eksemplari tootmise võimalus. Shveitsi referendumitel on garanteeritud poolt-vastu argumentide tasakaalustatud jõudmine iga valijani.
Vaatamata 6 aastat kollase viisnurga all elamisele, pole keegi viitsinud põhiseaduslikke vastuolusid lahendada. Põhiseaduse paragrahv 111 ütleb ikka veel ühemõtteliselt: „Eesti raha emissiooni ainuõigus on Eesti Pangal“. Mäletame ju hästi, kui hoolega president sõrmega järge ajas, öeldes, et põhiseaduse sõnastus ei võimalda riigikogulastel oma palka vähendada. Juriidiliselt kirjaoskamatult toimunud, Euroopa Ühendriikideks kujuneva Euroopa Liiduga liitumise tagajärjel oleme saanud kümneid tuhandeid lehekülgi keskvõimu õigusakte, mis seisavad kõrgemal meie põhiseadusest. Juba uue, Lissaboni lepingu allkirjastamine kinnitab, et 2003 aastal väidetavalt omandatud mandaat on ammu läbi.
Eesti saaks end kraavi suunas hoidva rongi viimasesse vagunisse hüppamise asemel kaitsta ausa rahvahääletuse korraldamise või liitumisotsuse edasilükkamisega, kuni eurotsooni paisete avamiseni.
Lugu saabus läbi Rahva hääle kanali.
