See tähendab, et eelseisvad Riigikogu valimised kujutavad endast teatud mõttes ka presidendivalimiste eelvooru, sest nende valimistega pannakse paika need inimesed, kes hakkavad valima järgmisel aastal uut presidenti.

Eelmiste parlamendivalimiste eel teatas Reformierakond juba varakult, et kui Toomas Hendrik Ilves kandideerib teiseks ametiajaks, siis võib ta võimupartei toetusega kindlalt arvestada. Kolmandaks järjestikuseks ametiajaks Ilves kandideerida ei saa, sest seda ei luba meie põhiseadus.

Võib juhtuda, et nende Riigikogu valimiste eel ei käida erakondade poolt välja ühegi tulevase presidendikandidaadi nime, sest isegi parteikontorid ei ole jõudnud veel otsusele, keda nemad meie järgmise riigipeana näha tahavad. Sellest ei tohiks aga järeldada, et presidendivalimised ei peaks olema üldse Riigikogu valimiste teema.

Erakonnad võiksid öelda nüüd välja vähemalt selle, millistele kriteeriumitele peaks tulevane president nende arvates vastama. Kas ta peaks, näiteks, toetama üleminekut presidendi otsevalimisele, nagu soovis oma ametiaja lõpus Lennart Meri?

Kas ta peaks toetama ettepanekut võtta presidendilt õigus algatada põhiseaduse muutmist, et põhiseadust ei muudetaks liiga kergekäeliselt (nagu juhtus siis, kui põhiseadusest võeti president Ilvese algatusel välja kaitseväe juhataja)? Kui suured tohivad olla tema võlad, et tal ei tekiks kiusatust hakata endale jokk-skeemide abil rahasid kantima? Jne.

Isegi siis, kui jutt ei jõua konkreetsete nimedeni, leidub küllaldaselt küsimusi, mida nüüd presidendivalimistega seoses erakondadele esitada, sest just Riigikogu valimised on ju need, mille kaudu rahvas presidendi valimist kõige enam mõjutada saab.