Ametnik saab palka minu maksudest, aga kohtleb mind, nagu oleks ma talle võlgu

Nädalapäevad tagasi läksin oma linnaosa valitsusse, et vormistada end korteri elanikuks. Elan Tallinnas üürikorteris ning mu korteri omanik oli nõus, et end korterisse sisse kirjutan, kuna ta ei ela ise niikuinii Tallinnas ning meil on pikaajaline üürileping. Linnaosavalitsuses ootas aga halb üllatus: läinud sinna hea tujuga, sain nii halva kohtlemise osaliseks, et tagasi tulin märksa mornimalt.

Pärast mõneminutilist ootamist astusin kabinetti, kus ootas mind ees halvatujuline ametnik. Tervitasin teda rõõmsalt, kuid vastu sain morni mühatuse ja ebasõbraliku pilgu. Esimene emotsioon oli juba jahutav, kuid püüdsin tujul mitte langeda lasta.

Rääkisin oma loo ära ning esitasin oma dokumendi ja korteriomaniku antud volituse ning jäin ootama. Ametnik uuris pabereid mornil ilmel ning vangutas vaid sõnatult pead.

Lõpuks mühatas ebaviisakalt, et mind ei ole võimalik korterisse sisse kirjutada põhjustel, mida ma ei hakka pikemalt lahti kirjutama. Igatahes pidin ma korteriomanikult veel lisadokumente paluma ning loodetavasti saab asi siiski joonde aetud.

Kõige morjendavam oli aga asja juures ametniku suhtumine, mis tõenäoliselt ei olnud mingi erand. Silmaga oli kaugele näha, et mingit soovi ega motivatsiooni klientidega suhelda tal ei olnud.

Kui teeninduses valitseb konkurents ja halva töö korral võib inimene oma tööst ilma jääda, siis ametnike puhul tundub, et kuna neid miski ei ohusta, tunnevad nad, et neil on õigus käituda ja suhtuda inimestesse, nagu pähe tuleb.

Seda on lausa valus omal nahal tunda, kui oled ise teenindaja ja annad endast alati parima, et pakkuda kliendile head teenindust.

Kuid ise juhul, kui ametnikul ei ole mingit arusaamist sellest, mis on hea klienditeenindus (mis on küll täielik absurd, sest tänapäeval oodatakse ja medõdedelt ja arstidelt suurepärast suhtlemisoskust), peaks ju ometi mõistma, et inimene, kes oma murega ametkonda pöördub, on tunnetega olend. Puhtast inimlikkusest võiks olla veidigi vastutulelikum.

Niigi on jutulepääsemine raske, kuna on kindlad tööajad, mil saab üldse pöörduda. Selle aja sees on omakorda kahetunnine lõuna.

Lõpuks ajab nutma ja karjuma mõte, et see inimene seal laua taga saab tegelikult palka minu makstud maksude eest, kuid ta kohtleb mind nii, nagu oleksin mina talle võlgu.

Elu on päris raske võitlus igaühe jaoks. Tööalased, eraelulised ja muud mured panevad teinekord vägagi proovile. Kui aga siiski positiivsust säilitades ja avatud olemisega kellegi poole pöördudes sulle vesi peale tõmmatakse, jääb see üsna pikaks ajaks meelde.

Tekib minu arvates õigustatud küsimus, et kas tõepoolest on siis nii raske olla inimlik, sõbralik, avatud, olenemata sellest, et palk ja töölpüsimine sellest ei sõltu.