Ametiühingud marsivad õhukesel jääl
Ametiühingute demonstratsioon väidetavaks tööinimeste õiguste kaitseks oli ootamatult pöördunud riigivastaseks meeleavalduseks. Kõned räägivad viimase piiri viidud kannatusest ja elektrijaamade väljalülitamisest. Interrinne jäi esialgu veel taasmoodustamata.
Venemaa geopoliitilistest huvidest Läänemere piirkonnas ja Balti riikide uuesti oma mõjusfääri tõmbamisest on rääkinud Vene presidendi nõunikud, riigiduuma tegelased, FSB ja kindralstaabi tipud. Kui Moskvas eesmärke sõnastatakse, siis mitte niisama jutujätkuks ja asjata. Valitsuse ignorantsusest ajendatud rahulolematus on saamas sellist vormi, mida keegi poleks oodanud. Meenutame 2007. aasta kevadet, kui ühest süütust mälestussambast sündis palju tüli. Eesti ametiühingud võivad enese tahtmata osutuda sarnaseks tööriistaks, mida kasutati seitsekümmend aastat tagasi.
Üks asi on majanduslikud probleemid ja nõudmised, teine asi poliitilised rünnakud, kolmas teema võimalikud provokatsioonid ja kolmes Balti riigis toimuvate sündmuste sünkroonsus. Ilmselt mõni asutus ka vaatab, kelle kõrvad nende koordineeritud ürituste tagant lõpuks paistavad.
Vahest polegi juhus, et samal nädalavahetusel, mil ametiühingud kogunesid Tallinnas protestimiitingule, toimus Lätis referendum vene keelele teise riigikeele staatuse andmise üle. Võibolla polnud juhus seegi, et üks hiljaaegu Venemaal sealse peaministriga kohtunud ettevõtja soovitab otsesõnu Eesti valitsusjuhil Putinilt õppida. Ega ometi pea sellest arvama, et sobiva pakkumise puhul müüks see ettevõtja Eesti iseseisvuse idaturule samamoodi maha nagu tabureti?
Ka sotside ühinemist veel hiljuti Eesti okupeerimist otsesõnu eitanud vene erakonnaga võib laupäevase demonstratsiooni järel vaadata hoopis millegi muuna. Peale laupäeval Kanuti aias kõlanud kõnesid on õpetajatel väga keeruline oma märtsi alguseks kavandatud tööseisakut läbi viia. Eriti kui meenutada, et väljaspool Tallinna ei taha õpetajad oma palgast eriti rääkida. Sest teiste kogukonnaliikmete palgad on palju väiksemad
Ei taha oma juttu üles ehitada paranoilisele vene-vastasusele. Samamoodi nagu loeme Puškinit ja Dostojevskit, tuleb töötajatel seista oma õiguste eest. Kuigi minu pea küll ei võta, mis peaks ise vabatahtlikult töölt lahkujatele veel mingit hüvitist maksma. Ja ametiühingud on oma nurjunud meeleavaldusega pannud kõik need, kes soovivad esitada nõudmisi paremaks palgaks või muudeks muutusteks töösuhetes, väga raskesse olukorda. Valitsusel on, mille üle mõelda. Kui rahva poole pööratud nägu ei muutu lahkemaks ja hoolivamaks, köeb vimm edasi ja millise väljundi see vimm järgmisel korral saab, on võimatu ennustada.
