Siinkohal tahaks mainida, et olen ise ajateenistuses käinud ning seal 11 kuud olnud. Eks ikka tuli endal ka esimese kolme kuuga koduigatsus peale, kuid mingi aja jooksul hakkas see vaibuma ning ma ei mõelnud enam sellele, kuidas minema saada. Pean siiski tunnistama, et kojusaamise mõtteid mõlgutasin alguses küll.

Mind hämmastas aga see, kui lihtsalt saab ajateenistusest minema ühe „haigusega“ ning seda nõksu kasutasid päris mitmed. Kui füüsilise puudega polnud võimalik ennast minema valetada, siis mindi psühholoogi juurde ja valetati end hulluks. Kutsealused lihtsalt rääkisid psühholoogile asju, mis tekitasid mulje, et lahinguolukorras, kui on vaja sõdida, ei saa sõduri närvikava peale loota. Ja see on hämmastav, et selline asi läbi läks.

Iga paari nädala tagant läks kogu kompanii peale 2-3 ajateenijat mikrobussiga hullumaja poole. Seda oli üpris koomiline vaadata ning meie kutsusime seda „hullaribussiks“. Ajateenijad viidigi siis kas Viljandi hullumajja või istusid oma nädalakesed Tallinnas Paldiski maanteel ära, kus siis nendega tehti teste ning siis kirjutati paberid välja. Asukoht siis sõltus sellest, kui hullu juttu sa psühholoogile rääkisid. Taolised paberid tähendasid automaatset reservi saamist, kuna „hullu“ ei tahtnud keegi enam teenistusse pärast.

Ei oska öelda, mida peaks Kaitsevägi ette võtma, et taolisi asju piirata. Praegune plaan näeb küll ajateenijate arvu tõstmist ja viilijate vähendamist, kuid teenistuses olles end psühholoogiliselt mittesobivaks sõduriks tembeldada on lihtne ning sellega saab kiiresti teenistusest minema.