Sel nädalal meedias ilmunud kibestunud solvumisest tingitud mõtteavaldused näitavad tegelikult kõigi erakondade tegelikku palet. Ma ei usu, et IRL-is midagi teisiti on kui ükskõik millises teises erakonnas. Tagatoapoliitika, valijate lolliks pidamine, väärtuspõhise poliitika puudumine, võimujanu, maksumaksja raha arvelt riiklikel ametikohtadel poliitpropaganda tegemine, erakonnasisese diskussiooni ja sisedemokraatia puudumine, püüd meediat kontrollida ja suunata jne näitavad vaid Eesti demokraatia ja erakonnapoliitika pankrotti.

Siia juurde veel erakondade pidevad võlaprobleemid, kui samas targal ilmel õpetatakse rahvast „õigesti“ majandama ja püksirihma pingutama. Üks suuremaid parlamendierakondade fopaasid on kindlasti ka liitumine eurotsooniga, mis viidi ju läbi täiesti jõupositsioonilt juba ette, arvestades tavaeestlase rahumeelset mõttemaailma ja leplikku meelt.

Samas seda kõike kõrvalt jälgides on hea meel tõdeda kui prohvetlikult tõeselt on kogu tänast poliitilist olukorda erakondades ja ka Euroliidus ette näinud mitmed rahvuslikult meelestatud jõud, kes teadlikult on kõrvale hoidunud isegi IRL-ist kui vaid väliselt rahvuslikkonservatiivsest erakonnast. Soovitan lugeda kasvõi Terve Mõistuse Sündikaati või teisi sarnaseid veebilehti ja seal olevaid vanemaid artikleid.

Täna kurdab nii Lukas kui ka Altosaar väärtuspõhise rahvuskonservatiivse poliitika puudumist IRL-is. Tõsi, vaatame aga veidi tagasi Eesti Vabariigi taasloomise aegadesse pea 20 aastat tagasi.

Kuigi veel 1980-ndate lõpus räägiti palju Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise vajadusest, „Plats puhtaks!“ „endistest“ rahvuskommunistidest vabanemisest ning NSVL vägede väljaviimisest, alustas kompromisside teed koheselt nii president Meri kui ka esimene Mart Laari valitsus.

Vastutasuks Punaväe väljaviimise eest lubas president Meri Eestisse jääda Punaarmee sõjaveteranidel, eruohvitseridel, KGB töötajatel jt omal ajal Venemaa avarustest siia saadetud ametnikel. Peagi hakkasid Eesti võimuorganitesse ja ametkondadesse omale „pesa tegema“ endised Nõukogude ja kompartei nomenklatuuri tegelased, kes üleöö neile harjumuspärase parteidistsipliiniga hakkasid hoopis teistsugust juttu ajama kui seda ENSV aegu tehti.

Ja seda samasuguse „parteilise tšinovniku“ andunud ja pühendunud ilmega. Muutus vaid teatud terminoloogia. Tänaseks on neist paljud saanud Eesti majanduses ja poliitikas kontrollohjad oma kätte ning ega siis korporatiivsel moel ei jäeta ka omi sõpru ja endisi kolleege hätta. Laari aeg sai näiteks ühe rajooni EKP Rajoonikomitee esikommarist kohe maavanem. Mehikese varaahnusest ja kiivusest kinnisvara järgi räägiti legende juba Eesti Kommunistlikus Parteis kuni soovini määrata komparteiline karistus liigse ahnuse pärast. Ka Pareki siseministriks oleku aegu kuulutati riiklikuks saladuseks endiste kagebiitide ametissemääramine KaPosse. Niisugune „punase sisu“ ülevärvimine sinimustvalgeks käis igal tasandil. Paljudest antikommunistidest said aga ajastu survel kibestunud punaparanoiade käes vaevlevad vihased fanaatikud, kellega on hea rahvast äärmuslusega hirmutada.

ENSV lõpuaegadeks polnud ideelisi kommuniste enam rohkem kompartei ridadesse jäänud kui ehk mõne üleliidulise alluvusega tehase muukeelse seltskonna sekka. Pea kõik rahvuskommunistid olid muutunud omamoodi „ärijuhtidest“ rehepappideks, kellele võõrad olid nii aated, põhimõtted, väärtused kui ka au, sest „ausal“ ilmel ja „õige“ jutuga võis ära lollitada ka kõige marudama rahvuslase. See on põhiline komparteiline kool, mille nõukaaeg edasi pärandas. Kuna aga need „endised“ asjamehed pole kuhugi kadunud vaid veelgi tugevamalt oma ja oma korporatiivse klanni positsioone on kindlustanud, siis pole see mentaliteet ka kuhugile kadunud.

Nüüd küsin lugeja käest, kust ja kelle käest on ära õppinud sellise ülima künismi, pragmaatilise poliittehnoloogia noored respublikaanid? Õige! Neile on see sisse istutatud vanade karastunud partokraatide poolt, kes teavad täpselt, kuidas edu saavutada. Sellepärast ka aeg-ajalt taas hakatakse kiitma nõukaaega või selleaegseid n-ö „tegijaid“.

Nõukogude ajastu kõige negatiivsem pool oligi see, et tollane mentaliteet ja elu- ning käitumishoiakud kandusid üle pea igasse Eesti Vabariigi eluvaldkonda. Kuna aga tollased nn „tegijad“ on täna jälle tipus ega siis oma käitumisstiili seepärast muutma hakata – see ju end edu saavutamisel õigustanud! Puutumatuks suutsid tegelikult üsna vähesed jääda.

Kui täna vaatame laia naerunäoga lausa avalikult oma erakonna- ja rahvuskaaslastele valetavat Laari, mida me siis veel nooremast seltskonnast tahame saada! Noortele respublikaanidele on antud igal tasandil signaal, et nii lihtsalt kogu poliitika käibki – räägi seda, mida kuulda tahetakse, tegutse aga ilma südametunnistuseta ja pragmaatiliselt omakasu ja võimu huvides edasi. Ainsad liitlased on vaid teised samasugused või uued „väljakoolitatud“ tõusikud.

Ütlesin välja selle aasta valimiste saates „Valimisstuudio“ vastuseks küsimusele IRL-ist lahkumise kohta, et seal on väärtused minetunud ja maailmapilt sisuliselt olematu. Lisasin, et tänastel võimuerakondadel puudub üldse maailmavaade, sest see on asendunud vaid võimu ja raha teenivate poliitmanöövrite ning -mängudega. Sisuliselt on ju tegelikult erakondade rahastamine ja ametikohtade jagamine sisuliselt legaliseeritud korruptsioon maksumaksja kulul. Ka igasugused suhtekorraldajad ja PR-mehed teenivad sedasama läbi parteikassade tulevat maksumaksja raha. Miks muidu üksikkandidaate ja nende sõnumit nii vaenulikult vastu võeti. Sisuliselt just aga üksikkandidaadid kiskusid Eesti poliitilise olukorra sisuliselt alasti, mida nüüd jälle nn „kampsunid“ oma jutu pähe üle räägivad.

On kostunud ka üleskutsed „parempoolse“ valitsuse asendamiseks vasakpoolsete ehk sotsidega. Üleskutsujatele tahan aga öelda, et Eesti probleem ongi hoopis korraliku ja klassikalise paremkonservatiivse poliitika puudumine. ENSV-aegsed mammonamehed pole ei vasak- ega parempoolsed nagu ka nende poolt kummardatav Euroopa Liit, mis üdini on läbi imbunud libasotsialistlikest ja põhimõttelagedatest väärluuludest ühiskonna arengu ja inimvabaduse kohta. Soovunelm euroopalikus soustis Nõukogude Liitu üles ehitada on juba eos läbi põrunud.

Kui ka eks-isamaaliitlased kavatsevad uue partei luua, siis tuleb muuta kogu senise poliitstruktuuri, juhtimise, valimiste ja erakondade rahastamise põhimõtteid. Ja ka seekord rahvuslikke jõude ignoreerides ei tule asjast midagi välja.