AirBaltic diskrimineerib naisi – ehk kuidas teenib lennufirma lisaraha
Tôeline naine ei lähe kunagi pikemaks ajaks kodunt välja ilma käekotita. Sest käekotis on huulepulk, kamm (juuksehari), rahakott laste (vôi kallima) pildiga, pabertaskurätikud, intiim hügieenivahendid, pastakas, märkmik, telefon, kodu vôtmed, autovôtmed. Paljudel naistel on seal veelgi asju ja need on kôik väga tähtsad asjad.
Kui naine läheb reisile, siis kôigile eelpoolnimetatud asjadele paneb ta sinna käekotti lisaks veel ka passi (vôi ID-kaarti), lennukipiletid, asjad, mis ta ostab TAX-free´st, asjad, mis keegi on talle veel viimasel hetkel kaasa andnud. Seal on ka tegevus lennusôiduajaks, raamat vôi ristsôna.
Kui naiselt käekott ära vôtta, siis on ta nagu alasti. Ta on alandatud ja alasti. Seda ei tohi kellegagi avalikus kohas teha. See on sulaselge inimôiguste rikkumine.
Aga just seda ma nägin juhtuvat Tallinna lennuväljal, kui airBalticu töötaja ühele armsale, väikest kasvu saksa prouale teatas, et kahe kotiga lennukisse ei saa, käsipagasi JA käekotiga. Naine seisis boardingu leti ääres nôutult, vaadates kord oma väikesele käsipagasikohvrile ja siis oma veelgi väiksemale käekotile. Ta tôstis seda käekotti aeg-ajalt ôhku, justkui lastes silmade eest läbi, kuhu ta peaks kôik oma tarvilikud asjad sealt panema? Kuhu ta paneb näiteks oma tampoonid? Pesukaitse? Vôtab lihtsalt peo sisse?
Mina olin targem. Mina peitsin oma käekoti mantli alla. Ma olin airBalticuga enne ka sôitnud (ja lubanud enesele, et ei korda seda viga enam iialgi! Ja seda mitte ainult käekoti konfiskeerimise pärast, nimelt ei anta 3-tunnise lennusôidu jooksul airBalticu lennukitel isegi mitte vett ilma rahata, mis on tegelikult inimorganismile suisa ohtlik!), ma teadsin, kuidas nad raha teenivad.
Saksa proual paluti ka minna ja OSTA spestiaalne kilekott, et ta vôiks oma daamiliku käekoti lennukisse siiski kaasa vôtta. Talle pakuti ka vôimalust ülekilode eest maksta. Ma ei tea, kumma vôimaluse ta lôpuks valis, aga hiljem oli ta ikkagi lennukis ja Riia poole sôitmas.
Ent Riias Nizza lennu peale ümber istudes, seisis ta sama probleemi ees! Riias vôis kuulda mikrofonist mitmeid kordi hôigatavat, et kahe kotiga lennukisse ei lasta. boardingu järjekorda käisid mitu erinevat AirBalticu töötajat mitmel korral valvsa pilguga üle vaatamas. Minul oli käekott jälle mantlihôlma all ja minu käekott neile silma ei hakanud. Küll aga oli seal paar teist naist, kellel kôrvale paluti astuda ja neile asuti asja selgitama.
Ja siis ma môtlesin – see on sulaselge naiste diskrimineerimine! Ma ei saa panna oma intiimhügieenivahendeid käsipagasisse ja siis hakata neid kôigi nähes lennukis kohvrist välja vôtma, et tualetti minna?! Ma ei saa ka iga natukse aja tagant hakata sealt huulepulka vôi kammi välja vôtma! Vôi taskurätikut, vôi raamatut, vôi ristsôna! Need on alati olnud mul käekotis ja käepärast. Käekott = käepärast. Käekott on naisele on sama mis meestele mitmete taskutega viigi- vôi teksapüksid.
Vôi kujutame siiski korraks üht piinlikku olukorda ette – naine tôuseb, avab pea kohal oleva käsipagasi, vinnab oma kohvri sealt alla, asetab selle istme peale vôi vahekäigu pôrandale, teeb luku lahti ja asub tampooni otsima, kohvrit on liigutatud siia ja sinna nii et tôenäoliselt on need tampoonid mööda kohvrit laiali valgunud. Ah, aga saigi ühe siiski kätte! Nüüd vaja veel pesukaitse vôtta, siis huulepulk, kamm... Aga kuhu ta need kôik paneb? Tema lillelisel kleidil taskuid pole... Ja oh, tampoon kukkuski juba näpuvahelt pôrandale ja veeres sinna – selle tema selja taga istuva härra jalge ette. Naine punastab, härra punastab ka. Härra ei tea, kas vôtta see ise üles ja ulatada naisele vôi lasta naisel vôtta?
Hea kasvatus näeb ette, et peaks ise vôtma ja naisele ulatama, aga siin on ju tegemist... sellise intiimse asjaga. Mida teha? Naine on ka pabinas ja nii pillab ta veel pesukaitsegi maha, ja siis veereb huulepulk istmete alla... Stuujardess tuleb kohale ja asub appi. Pesukaitse vôetakse üles, ja tampoon ja huulepulk ning naine vôib kôikide teadmisel ja pilgu all minna tualetti tampooni ja pesukaitset vahetama. Tualetis tahaks ta küll koos veega potist alla minna, sest nii piinlik on tagasi salongi minna ja jälle kôikide pilgu alt mööduda. Aga pääsu tal pole. Ta astub salongi tagasi, vaid huulepulk ja kamm näpu vahel ning kôik saavad aru – vaatamata lennuki rappumisele ôhuaukudes ônnestus tal siiski oma tampoon ära vahetada ja puhas pesukaitse alla saada.
Aga ta on teinud seda kôigi ees ja alasti. Ja see on naiste ôiguste rikkumine.
Naised ei kanna – tavaliselt – suurte taskutega viigipükse. Neil pole mujale, kui käekotti oma hädavajalikke asju panna. Vôtta naiselt ära tema käekott on sama, mis paluda meestel enne lennukisse sisenemist püksid maha vôtta, sest kahe paari pükstega lennukisse ei saa – aluspükste JA viigipükstega.
Ja mis vôiks olla loogiline seletus sellisele nôudmisele airBalticu poolt, mis mitte üheski teises lennufirmas ei kehti? Kas neil on väiksemad lennukid? Ei ole. Kas neil on viletsamad lennukid, mis naiste käekottide raskuste all ôhus ägama hakkavad? Aga siis nad on ju suisa ohtlikud sôiduriistad, millega sôitmisest tuleks iga hinnaga loobuda. Mis vôiks olla loogiline seletus sellisele naiste diskrimineerilisele airBalticu poolt?
