Aastavahetuse melu ja perelemmikud

On jälle see aeg, kui taevasse lastakse küll igasugu paukuvaid ja vilisevaid, kui ka lihtsalt ilusaid rakette. Paraku see on vahva ja ilus vaid inimestele. Meie perelemmikutest märkimisväärne osa satub sellest paanikasse. Õuekoerad kisuvad lahti end ketist, hüppavad üle aiast, toakoerad rebivad lahti jalutusrihmast või tõmbavad kaelarihma üle pea ja pistavad ikka jooksu ega oska enam koju tagasi tulla. Halvemal juhul lõpetavad nad rataste all, paremal juhul satuvad varjupaika.

Paljud lemmikloomaomanikud pole kunagi varem kokku puutunud sellega, et nende lemmik võib uusaastamelust paanikasse sattuda. On loomi, kes noorena ei tee teist nägugi kõmmutamise, vilinate ja kärsahaisu peale, mis õuest kostub, kuid äkki mingist suvalisest ajast alates hakkavad kartma. On loomi, kes kardavad sünnist surmani. On loomi, kes ei karda kunagi.

Paanikas loom jookseb närviliselt mööda elamist edasi-tagasi, silmad peas suured, koerad lõõtsutavad järjest ägenevalt, niutsuvad, kiunuvad, vinguvad, võivad ka haukuda. Selline ärevus võib kesta esimesest raketihelist alates kuni ajani, mil viimasest kärgatusest on paar tundi möödas. Ehk aastavahetusel minimaalselt täistööpäeva jagu paanikat. Õuekoertele on selline aeg eriti ränk, sest nemad on ju õues ja kuulevad-näevad-haistavad seda kõike vahetult ja pole sugugi välistatud, et taevast midagi neile kraesse alla sajab - sest kõik, mis lennutatakse üles, sajab ju ka kuskile tagasi maha. Selline arusaamatu lärm, kärsahais ja ving ajab paljud koerad nii paanikasse, et nad kisuvad end lahti kettidest, hüppavad üle koduaiast ja isegi raadiopiirdelt saadud sirakas ei sunni neid peatuma. Paraku, rahunenud ja koju tagasi tulev koer saab aru küll, kui ta siraka saab, kui ta uuesti raadiopiirdele ehk kodule läheneb - ja koer ei julge enam koju tagasi tulla, sest iga kord, kui ta kodule läheneb, saab uue siraka... 

Kuna aastavahetuse melu ei saa meist keegi kinni keerata, siis tuleb sellega kuidagi hakkama saada. Aga kuidas?

Kõige lihtsam meetod on püüda elamises leida ruum, kus pole aknaid (vannituba, saun). Sinna tulekski oma perelemmik selle suure lärmi ajaks viia, juba enne kui möll pihta hakkab- ja viia sinna mängima raadio, mis summutaks väljast kostuvaid helisid ja samas oleks loomale seltsiks. Levinumaid vigasid, mida loomaomanikud teevad oma ärevuses loomaga ümberkäimisel, on see, et paanikas looma hakatakse nunnutama, paitama ja lohutama. Selle peale muutub loom veel ärevamaks maha rahunemise asemel, sest kui lohutatakse, siis ilmselt on paanikaks põhjust...  Parim, mida lemmikuomanik saab teha, on - käituda nii loomulikult kui vähegi võimalik ja mitte mingil kombel ise käituda ärevalt - ei ole vaja kilgata saluutide peale, tormata akna juurde järgmise värvide ja kujunditemängu peale, mis aknast vaadates paistab raketisaju tulemusena. Inimesed ei kipu mõtlema, kuidas nad käituvad ja siis ei jõua nad ära imestada, millest küll nende loomake ärevusse on sattunud. Kui inimesed oma käitumist jälgiksid ja analüüsiksid, siis saaks aru küll, et aastavahetuse aegne perekond käitub looma meelest nagu kamp segaseid: toovad tule tuppa (küünlad, säraküünlad), karjuvad, kilkavad, paugutavad (šampus), õues on täielik sõda lahti - pidev vilin, kolin, kõmmutamine, kärsahais ja loendamatul hulgal teisi samasuguseid ärevuses inimesi. Ja selle keskel peaks meie lemmikud jääma rahulikuks?

Kallim, kuid kindlam viis oma loom aastavahetuse paanikast päästa on osta loomakliinikust või vetapteegist ärevusvastaseid rohtusid. Neid on erinevaid, erinevas hinnaklassis. Konsulteerige arstiga, kindlasti leiate koos teie lemmikule sobivaima variandi. Arvestama peate ka sellega, et looduslikud rahustavad preparaadid on sellised, et neid tuleb andma hakata juba päev või paar enne olulist päeva, sest nemad ei ole kiiretoimelised, vaid vajavad aega.

Kui teie koer on siiski uusaastamelus kaotsi jäänud, siis ärge jääge ootama: pange üles kuulutused, andke teada raadios, aga eelkõige, helistage piirkondlikku varjupaika ja andke teada, milline teie jooksupääsenud lemmik on ja jätke oma kontaktandmed. Koera puhul pole 10-15 kilomeetri läbimine mingiks probleemiks, nii et maakohtades on mõistlik külastada ka naaberasulaid ja sinna teated maha jätta.

Siinkohal toon ära ka piirkondlike varju/hoiupaikade kontaktid:

Tallinna Hoiupaik - teated hulkuvatest loomadest: 631 47 47, vastab operaator; info hoiupaigas olevate loomade kohta: 53 49 40 45, aadress Viljandi mnt 24D, Tallinn

Tartu Koduta Loomade Varjupaiga kontakttelefon: 533 92 72, aadress Roosi 91K,

Pärnu Kodutute Loomade Varjupaik: 52 46 705, Raba 32, Pärnu

Viljandi Koduta Loomade Varjupaik: 523 86 26

Virumaa Kodutute Loomade Varjupaik: 53 09 05 10

Võru Kodutute Loomade Varjupaik: 53 40 42 23

Grey Dogs, Kohtla-Järve Kodute Loomade Varjupaik: 52 81 544, 50 23 741 (suhtluskeel vene keel)

 Lõpetuseks tahan inimestele südamele panna veel ühte: hulkuv, inimese lähedust otsiv ja kaissu pugev koer või kass ei pruugi olla tänavale visatud loom, keda keegi taga ei otsi. Kui leiate looma, teatage sellest varjupaika, pange üles kuulutused, et leitud selline loom. Selle looma omanik otsib oma kallist perelemmikut võibolla meeleheitlikult taga. Paljude inimeste jaoks on tema koer või kass kogu tema pere - ja kui te selle looma lihtsalt endale võtate, jätate selle inimese ilma tema perekonnast. Mõelge selle peale.

Muredevaest aastavahetust teile ja teie perelemmikutele!