Paljud kommentaatorid räägivad lastetoast ja puudulikust kasvatusest, aga seda korrigeerida, kui kiusaja on jõudnud kooli, on juba väga hilja. Saab vaid kehtestada reeglid selles kollektiivis, kus laps on sunnitud käima ja seda saavad teha vaid selle kollektiivi õpetajad, ei keegi teine.

Laps võib olla kodus ilus, tubli ja lahke, aga kui on vaja rikkale, ilusale, enesekindlale klassivennale muljet avaldada, viskab ta ikkagi klassi imeliku koolikoti aknast välja ja naerab, endal hirm südames, et kui ta seda ei tee, lendab kunagi tema kott ja tema saab tõrjutuks.

Õpetajad vastutavad koolis toimuva ja lapse turvalisuse eest, kui laps on koolis ja seni, kuni õpetajad seda kohustust ei täida, ei muutu miski. Kommentaatorid ütlevad, et õpetajatel on liiga vähe õigusi, et midagi teha. Ei ole. Neil on täiesti piisavalt õigusi, et olukorda muuta. Selleks pole palju vaja.

Keskmine õpetaja võtab kiusamise suhtes ühe või mitu järgnevast kolmest hoiakust:

 Silmaklapid

"Seda ei toimu meie koolis. Need lapsed ei saa sind kiusata! Nad on nii normaalsed/head/tublid."

See on tüüpiline väga paljude õpetajate puhul, sõltumata taustast, kuid kui kiusaja on õpetaja laps või tema lapse sõber, võib nii käituda ka muidu igati kompetentne pedagoog. Kiusatav järeldab siit, et teda peetakse valelikuks ja et ta on oma murega täiesti üksi.

Kiusu õigustamine

"Ise oled selline imelik! Ära ole, siis ei kiusata."

Selle juures on kõige kurvem, et isegi kui asi, mida kasutatakse ettekäändena lapse kiusamiseks, on lapse kontrolli all ja muudetav, kuigi reeglina ei ole (mida saab laps teha oma kodu vaesuse, häbelikkuse, haiguse või füüsilise eripäraga?), annab selle muutmise nimel pingutamine kiusajatele vaid hoogu juurde - on ju lõbus vaadata, kuidas teine nende meeleheaks naba paigast pingutab ja siis tema üle naerda. Kiusatava enesekindlus hävitatakse täiesti - isegi õpetaja ütleb, et ta väärib sellist kohtlemist, sest ei ole nagu teised.

Ükskõiksus ja hirm

"Pole minu asi, mina oma nina laste vahelistesse asjadesse ei topi. Ma ei saa ju midagi teha niikuinii."

Sellise seisukoha võtavad õpetajad, kes sisemiselt kardavad ise kiusajate vanemate pahameelt ja kes lihtsalt ei taha sekkuda, kuigi tegelikult näevad, mis toimub. Arvavad, et las kiusatav saab ise hakkama ja kui ei saa, siis noh, selline on elu. Kiusatava seisukohast on tegemist kõige parema variandiga - keegi vähemalt näeb, et midagi toimub ja ei tee asja hullemaks. Aga abi ei ole sellisest õpetajast ikkagi.

Mida siis ikkagi õpetaja saab teha, alati ja iga lapse jaoks?

Asi, mis tähendaks kiustavale nii palju, oleks väga lihtne hoiakumuutus.

Kuula...

Kuula laps ära, kui räägib kiusamisest. Kinnita lapsele, et kellelgi pole õigust teda kiusata, olgu ta milline tahes. Et ta ei pea inimestele meeldima, aga siis peavad nad ta vähemalt rahule jätma. Anna soovitusi, kuidas olukorrad kirja panna ja kelle poole(politsei, koolipsühholoog) konkreetsete probleemidega pöörduda, muidugi ainult siis kui tead, et lapse pöördumisele ka midagi järgneb. Kui sellist tuge pole loota, piirdu esimese poolega. Sellest piisab. Laps ei tunne end enam oma murega üksi.

Märka...

Pane tähele, kui kiusamine toimub. Ära tee nägu, et seda pole. Saada kiusajale sõnum, et oled tema tegevust märganud ja et mõistad selle hukka. Sageli piisab sellest märkamisest ja hukkamõistust, et kiusaja tagasi tõmbuks.

Sekku...

Räägi kiusajaga kiusaja tegevuse (mitte kiusaja isiku) ebasobivusest ja sellest, et see ei ole aktsepteeritav. Et mäng on tore vaid seni, kuni kõigil on lõbus ja et teiste arvelt ei ole ennast sobilik lõbustada. Kui sellest ei piisa, räägi lapse vanematega. Kui rääkimine ei aita ja olukord läheb hullemaks, kaasa politsei, koolipsühholoog, kes iganes, kuni on saavutatud olukord, kus kiusamine taandub vähemalt lihtlabaseks tõrjumiseks - sellega on juba võimalik elada.

Nii lihtne see ongi. Äkki mõni õpetaja soovib mulle seletada, miks seda nii raske teha on? Isegi vaid kaks esimest punkti oleks abiks, kui ka jõudu ja soovi kolmandaga tegeleda pole. Kas see nõuaks teilt ülinimliku pingutust? Kas on tõesti nii võimatu kiusu märgata ja öelda, et kiusamine ei ole normaalne ning mäng on mäng vaid seni, kuni kõigil on lõbus, mitte nii et ühed lõbustavad end teise kulul?