Aastad teevad oma töö?
Toona ajas mind vanaisade tõsidus ja asjalikkus lausa naerma. Kummargil sirgeks veetud paberirullide kohal, ajasid nad näpuga rida selle ühest servast teise välja, pomisesid omaette ja seletasid vanaemadega äraseletatud ilmetel mingite paberile joonistatud kastikeste kohal, kuhu olid mulle tundmatute inimeste nimed sisse kirjutatud. Ei mina sellest midagi mõistnud. Rehmasin käega ja jalutasin omi asju ajama.
Ei läinud poolt sajanditki, vaevu veerand, kui nüüd ise kükitan geni.com´is ja täiustan andmeid oma virtuaalsel kujul joonistatud sugupuust. Enam pole need asjad igavad ja arusaamatud.
Vähe sellest.
Mu üks vanaisa armastas väga kirjutada. Tasahaaval, aastast aastasse õhtuti omaette istudes pani ta paberile enda, oma naise, nende laste ja lastelaste lood. Sünnist kuni selle ajani, mil vanaisa silmad veel seda nägid. Kokku tuli sellest üks suur ja paks käsikirjaline raamat. Mõlemad ta lapsed said omale ühe eksemplari. Olen seda korduvalt lugenud, sest seal on nii palju asju kirjas, et kõik ei jää korraga meelde. Seal on tohutult palju vastuseid väga paljudele küsimustele. Mida aeg edasi, seda rohkem küsimusi oskan esitada ja seda rohkem vastuseid sealt leian.
Ja ka see pole veel kõik.
Minu kätte on jõudnud mu vanaisade kirjutised. Üks on mu kirjaosava vanaisa mitmeid lehekülgi pikk kirjutis, kus ta kirjeldab olukorda läinud vabariigi päevil. Eluolu aastail 1917, 1918. Saksa sõjaväelased Eestis... Eesti Vabariigi aegsest elust... Kõik läbi vanaisa silmade ja vahetu kogemuse. See on minu jaoks nüüdseks väga huvitav kirjutis. Ilmselt huvitaks see teisigi... Teiselt vanaisalt on lühem kirjutis, kus ta kirjeldab õlgkatuse valmistamist alustades eeltöödest - lausa maa ette valmistamisets ja vilja külvamisest alates. Nii nagu see 1922. aastal toimus.
See veerandsada aastat tagasi ei osanud ma küll arvata, et ühel päeval osutuvad vanaisade sõnad tõeks! Nüüd saan ma neist tõesti aru...
