700 aastat orjapõlve elasime üle aga iseseisvat Eestit enam mitte
Ivo Kand küsib oma murelikus arvamusartiklis, et kuidas peatada Eesti ja eestlaste hääbumine. Kahjuks peab ütlema, et on hilja siin midagi muuta. Me liigume pidurdamatult väljasuremise kursil ja meie rikkus/vaesus ei mängi siinjuures erilist rolli. Tähendab et vabas Eestis juhtub see, millega ei saanud hakkama ristirüütlid 700 aasta jooksul ja verine nõukogude okupatsioon - nimelt eestlaste hävitamisega.
Väga kurb on alustada artiklit sellise kurva hüüdlausega, kuid kas peaks siis pea jaanalinnu kombel reaalsuse eest liiva alla peitma? Kasvav varanduslik ebavõrdsus, reaalse tööinimese mõnitamine (seadustega), sotsiaalsfääri nõrkus, bürokraatia, poliitikute ükskõiksus, hoolimatus, töötus, maaelu väljasuretamine, igasuguse patriotismi kadumine, lootusetus, pettumus, kannatuse katkemine ja lootuste purunemine...
Kaua sa kannatad seda, et "endised" istuvad endiselt pukis ja jäävadki nõudma lihtrahvalt kartulikoorte söömist? Kaua sa ootad, et "endise" ahnus saab täis ja ta rahva peale mõtlema hakkaks? Rahvas on 20. aastat seda oodanud. Aga mida me näeme? Midagi pole muutunud! Käib samasugune endale krahmamine ja teiste võimult eemale tõrjumine (tõsi, seda veidi peenemalt), millega alustasid üleöö vabadusvõitlejateks hakanud kommunistid kohe pärast taasiseseisvumist. Nüüd on sellele lisandunud veel ideede stagnatsioon ja täielik ajuhalvatus. Mingeid säravaid ideid ega rahva kaasamist ei toimu. Ja mis kõige hullem - rikutakse ESM'iga liitumisega seaduste-seadust Põhiseadust. Kuhu edasi küsiks?
Kuidas saabki mingi muutus paremuse poole saabuda, kui kommunistliku moraali(tuse)ga tegelased siiani võimul on, ja on välja koolitanud noored poliitikuhakatised samasugusteks moraalituteks saamameesteks. Nii ei toimu mingit poliitmaastiku vaimset puhastumist. Vastupidi, "endised" mürgitavad ka kõik uued ja nooret poliitikasse tulijad ära. Ideaalidele ja moraalile tõmmatakse koheselt pidurid peale ja esikohale seatakse kuulekus koduparteile ja kõigile teistele ärategemine.
Muidugi võib küsida, et miks siis rahvas on niivõrd kriitiline poliitikute suhtes. Ega see pole neil kerge töö jne. Eks ta muidugi raske ole. Pukis olnud kommunistid krahmasid kõik omale, rajoonide tasandilt kuni tippudeni välja. Võtsid piltlikult rahva käest sinimustvalge lipu ja kukkusid seda hüsteeriliselt lehvitama ja... jäid oma kohtadele. Sageli pidi rahvas rasketel aegadel nende ettevõtetes töötama ja nii ei tekkinud ka mingit avalikku vastuseisu. Kes ikka tahtis oma piskust elatisest ilma jääda ja kohaliku diktaator-jupijumala viha alla sattuda. Rahvas ootas ja kannatas, et küllap need ekskommud võimule jäädes ja kõike ärastades-omastades lõpuks oma ahnuse rahuldatud saavad. Ootas ja kannatas...
Samal ajal räägiti rahvale solidaarsuse ja ohvrimeelsuse vajadusest. Soovitati kartulikoore süüa vms. Rahvas tegi seda, teades samas väga hästi, et valitsev "endistest" koosnev poliitladvik prassib ja varastab-sahkerdab endiselt täie rauaga edasi. Selline seis on kestnud tõusude-möönadega tänase päevani. Üldine pilt on sama: rikkad tõllas ja vaesed võllas! Ainult et rikkaks saanud endised on enda seljataguse enda tehtud-tellitud seadustega kindlustanud.
Kaua peaks siis kestma rahva kannatus? Kas selle kõige nägemine ja kogemine ei peaks rahvasr püha viha täis ajama? Poliitik sa pole asi enesest, vaid rahva teener! Ja rahvas ei ole sinu partei ega ka äriladvik. Rahvas on koristaja kontoris, kokk sööklas, müürsepp müüril, torumees ummistust likvideerimas jne. Ka neil on omad soovid ja huvid, mitte vaid EL-il ja ärikorporatsioonidel/väliskapitalil. Küsi ka rahva arvamust kallis rahvaesindaja!
Mida me siis imestame, et rahvas Eestist tasapisi kuid regulaarselt riigist ära põgeneb. Kaua sa kannatad seda paksude ja ükskõiksete valitsejate hüpnootilist mantrat, et rahvas peab ohvreid tooma. Kaua veel? 20. aastat oleme ohvreid toonud, aga mis on selle tulem? Vastu võetakse tööseadus, mis mõnitab töölist. Maksumaksja raha jätkub rikaste parteidele ja veel rikkamatele välispankadele, kuid oma rahva heaks kulutatakse pika hambaga ja vastumeelselt. Pürokraatia kasvab tohutult (kigi oleme väike riik, mis annab ideaalse võimaluse kogu riigiaparaat maksimaalse efektiivsusega tööle panna. See aga ei toimu, kuni me kopeerima kõike suurriikide pealt maha. Peame olema ka siin innivaatlikised ja ratsionaalsed. Kahjuks seda pole). Vajalikke otsusi omavalitsustasandil teha ei saa, sest erakonna peastaap ei luba jne.
Härrased-seltsimehed poliitikud - rahval on kannatamisest ja lubatud helge tuleviku ootamisest kõrini! Me lahkume oma kallilt kodumaalt, sest Teie hoolite vaid enda,oma erakondade (kambameeste-kaasosaliste) ja uute orjastajate-väliskapitali heaolust. Ja ärge mõtelgegi jälle hakata oma hämaga rahvast taas uinutama ja leppimisele meelitama. Aitab! 20. aastat oleme oodanud, kannatanud, kokku hoidnud, loobunud kõigest. Ja mis on tulemus? Tulemuseks on kamp rasvaseid, süüdimatuid, eluvööraid, küünilisi, saamahimulisi poliitikuid-erakondi. Nad elavad kallites elurajoonides, eramajades, turvatud tarade taga. Nad kihutavad rehvide vilinal rahvast läbi raskele, kuid rohkete hüvedega tööle. Tööle, mis nõuab ennekõike kuulekust EL-ile ja oma parteilastele-suurtoetajatele. Rahvas meenub vaid enne valimisi. (Kuigi ka valimisseadus on tehtud teenimaks "endisi" ja uusi tulijaid hoitakse eemale.)
Tõesti, kas tasus selle nimel nii kaua -20. aastat kannatada, oodata ja loota? Ja enne seda veel paljudel 60. aastat? Mille nimel? Et lasta "Ekskommudel & Co" teha Eestist enda kildkonna huvisid teeniv eraäri, mis peale kasumi väljalüpsi pankrotti lastakse ja välisinvestoritele "maha müüakse". Kas nii?
Tänane Eesti pole eestlasele parim paik maailmas, milliseks meie poliitikud oleksid võinud ta teha. Selleks poleks olnud vaja mingeid suuri matrossovlikke imetegusid. Selleks oleks vaja olnud üksnes solidaarsust rahvaga, rahva kuulamist ja ennekõike teenimist. Muud ei midagi. Näited võib leida piisavalt ka ajaloost. On vaja vaid tahet, visiooni ja kompromissitut suhtumist kõigesse, mis on näiline, stagnaatiline, ebalojaalne ehk arengupiduriks. Kogu riik tuleks panna tööle Eesti heaolu edendamiseks, mitte vaatama ammulisui üksnes EL-i ja väliskapitali (välislüpsjate) peale. Huvitav kelle huvides on Eesti riik ja rahvas nii impotentseks kujutatud, et me ilma väliskapitalita mitte midagi tehtud ei tohiks saada? Palju meie juhtidele maksti sellise õpitud abituse juurutamise eest kogu riigis? Ega siin nüüd ei päästa ka programmeerimise õpetamise sisse viimine koolidesse. Kindlasti on seegi jälle vastavate välisfirmade tavaline tööjõutellimus (nagu meie arstid ja muud spetsialisti niigi juba on). Aga sellega likvideeritakse maaelu lõplikult, sest ega kidur arvutitagune maa töö jaoks enam sobi. Mis siis saab meie maast? Eks ikka suured välisfirmad tulevad suurtootmise ja mürkväetistega ja asuvad asja kallale, sest tulevik kuulub mitte programmeerijatele, vaid toiduainete tootjatele. Maailma rahvaarv kasvab ja selline areng on loogiline. Aga meil viiakse sisse programmeerimise õpe koolidesse...Või kolime lõpuks kogu riigiga virtuaalmaailma ja hakkame ka viruaalseid lapsi saama. E-riik ja e-rahvas netiavarustes...
Selline masendav kirjatükk tahtis kirja panemist. Andke mulle palun andeks, aga kas targem oleks olnud vaikida ja pea liiva alla peita? Ehk siiski on olemas veel pääsetee? Ehk on veel neid, kes Eestist tõeliselt hoolivad, mitte vaid moe pärast. Ehk on neid, kes näevad kriiskava fassaadi taha. Julgevad näha ja valjusti sõna sekke öelda ning ka lõpuks kandideerida. Loodame...
Lõpetaks aga positiivse noodiga: neil, kes pärast meid tulevad, saab veel raskem elu olema...
