101 poolt koostatud skeem – kuidas teenida ka kaotatud kohtuasjade pealt?!
Eesti ühe panacea`na on siiani nähtud üliatraktiivset ettevõtluskeskkonda ja selline signaal on mõeldud loomulikult väljapoole just samamoodi nagu astronoomidki on suunanud oma tehniliselt ülitundlikud pilgud intellekti otsingul millegipärast eranditult maalt väljapoole ja siin ei maksa otsida irooniat proua Ergma suhtes.
Mis puutub aga seadusandlusesse, siis siin on Eesti tingimustes olukord selline, et 85 inimesel 101-st seadusi tootvatest inimestest ei oma selleks mitte mingit ettevalmistust ja sestap ei pruugi heast tahtest piisata.
Need 101 on lasknud olukorra kohaliku ettevõtja jaoks tragikoomiliseks minna ja kaunistagem seda väidet näitega, mille erinevad staadiumid peaksid paljudele lihtsurelikele üsna tuttavad ette tulema.
Ettevõtjal-algajal peab olema oma osakapital vanas rahas 40 000 ja selguse huvides on siin ja edaspidi kasutatud krooni. Algus tehtud, õhin sees ja tahtmisest puudu ei tule, kuid äkki saate teate (on see arvutiviga, ametniku saamatus või kuritahtlikkus – vahet pole) selle kohta, et teil on maksuvõlg pool miljonit. Ei või ju olla, alles alustasin, käivet veel pole ja üldse! Maksu- ja Tolliametist saabub kiire teade – tasuda võlg 10 päeva jooksul! Vastustate asja halduskohtus ja tasute ettenähtud korras menetluse alustamiseks 15 000, vastasel korral jääb sulle kohustus maksta pool miljonit nagu nõutud. Kohus võib aga alati öelda, et sa pole piisavalt tõendanud, et sul käivet veel ei ole (sul ei tule ju pähe koguda tõendid 900 000 Eesti elaniku käest, et sa nendega äri pole teinud) ja ainuke võimalus on esitada apellatsioonikaebus Ringkonnakohtule.
Et see omakorda jätkaks menetlust, tasud uuesti 15 000 riigilõivu ja oled olukorras, kus oled maksnud 30 000 kohtukuludeks ja omakapital ettevõttes on kahanenud 10 000-ni. Seaduse kohaselt pead aga nüüd juba taotlema oma pankrotimenetluse alustamist ja kui sa seda ei tee, oled samal hetkel samahästi kui kriminaalkurjategija. Loomulikult ei lepi su mõistus sellega ja sa leiad, et olukord on absurdne – sa pole ju kellelegi sentigi võlgu! Ütleme, et Ringkonnakohus esialgset otsust ei muuda, kuna hea advokaadi jaoks sul raha enam pole ja sa oled psüühiliselt viidud seisu, kus oma mõistusest enam abi ka ei ole. Oletame, et ka Riigikohus menetlusluba ei anna ja tulem on lihtsamast lihtsam – pool miljonit oled võlgu pluss viivised (oma 200 000 ikka), aega oled kulutanud kaks aastat ja kohtukulud 30 000 on selle kõige kõrval täpe. Maksuamet nõuab su pankrotti ja saadki kaela ka kriminaalasja, sest ei saatnud 20 päeva jooksul (pärast halduskohut) ettevõtet pankrotti.
Vastutad ka oma talvepalituga, sest oled võlgu ja lisaks oled veel ka kurjategija (sellest hetkest kui maksid ära teist korda 15 000) – kodu on läinud ja neli kuud tingimisi said veel ka. Kui sul aga veab ja see nii ei juhtu, siis elad ikka 10 aastat pidevas hirmus, et see kõik sinuga siiski realiseerub.
Ütlete, et utoopia?! Paraku ei ole ja kõik see oleks olemata, kui meil oleks konstitutsioonikohus või mingi muu samalaadne instants, mis võimaldaks kontrollida, kuivõrd meie seadused on vastavuses Euroopa õigusruumis valitsevate arusaamadega, mis muide on meile kohustuslikud ja juba tükk aega ning kuivõrd on meie administratiivne praktika selline, et see jätaks riivamata su paljuräägitud põhiõigused.
Ütlete, et see on teooria?! Aga palun – elust endast! Jüri (nimi suvaline) sai EMTA-st teate 450 000 kroonise maksuvõla kohtu. Jüri oli (on ka praegu) jõukas mees ja hakkas vastu pöördudes kohtu poole. Asjaajamine venis üle kahe aasta ja Jüri saavutas kohtus võidu ja EMTA-le jäi tõdemus, et võlateade oli saadetud ekslikult.
Jüri kulutas õigusabile kahe aasta jooksul 2 miljonit, millest riik 180 000 (siis kehtis veel 18%) käibemaksuna endale kasseeris. Õigusabi kulude kompensatsiooniks määras kohus Jürile 50 000 ja vastus küsimusele – kui palju teenis riik kaotatud kohtuasjaga – on ülilihtne: 130 000! Äkki peitubki siin vastus küsimusele, et miks on riigil igal juhul kasulik asi kohtusse tarida, sest võit tuleb ka kaotatud asjade pealt?!
Kuivõrd saab olla õigustatud selline praktika, kus ebaõiglus saab muutuda tuluallikaks? Kas tegemist on riigi amoraalse või isegi kuritegeliku tuluga ja elame veel raskes üleminekufaasis? Ka siin lähevad meie presidendi ja peaministri seisukohad (vastavalt pühade-eelsetele sõnavõttudele) diametraalselt lahku, sest esimene kinnitab, et riik ei ole veel valmis, teine aga risti vastupidist.
