Kontsert andis laulupeo mõõdu välja ka publiku arvu poolest. Kuigi Tallinna Lauluväljaku direktor Riho Rõõmus vandus, et platsil on vaid 70-75 tuhat inimest, pakkusid mõned isegi 120 000 kuni 140 000 inimest. “Nii palju siia ei mahu, tehnika tõttu juba,” väitis Rõõmus selle peale vastu.

Inimmassi oli aga piisavalt. Kes tuli oma noorepõlveiidolit vaatama koos täiskasvanud lastega, kes oli ise lapseootel, kes alles põlvepikkune poisike.

Kuna kesvamärjukest oli saadaval piisavalt ja pea samas hinnaklassis kui limonaad, siis ei puudunud ka nokastanud inimesed, kes vajasid alatasa teiste kaaskodanike tuge.

See aga polnud veel midagi kohati kõige tihedama rahva kohale lendava õllevihma kõrval — nimelt arvasid osad tegelased heaks lämbest suveõhtust kuumenenud inimesi täis õlletopside õhku viskamisega jahutada.

Pole teada, ka kleepuva kesvamärkusese pärast ka ütlemiseks läks, ent ka väikestest vahejuhtumitest ei pääsenud. Üks koomilisemaid leidis aset tualettide juures, kus kaks naist pidasid lihtsalt heaks kolmanda potilt vägisi minema tirida.

Kuumarabandus vahest? Igatahes oli päike mõned kontserdilava ees tunde oodanud inimesi nii ära närtsitanud, et vaevalt sai Metallica esimesed möiratused ilmale tulla, kui nõrkenuid hakkas sadama üle piirete turvameeste rüppe nagu küpseid õunu sügistormis.

Kontserdi enda kohta pole aga muud öelda, kui võimas. Kes käis, see teab. Ülejäänud: pange lohutuseks Metallica plaat peale ja lootke, et nad ka kolmandat korda Eesti üles leiavad.