Mis oleks kui õpiks seekord teiste vigadest? - Ehk Janno lugu „purjusujumise“ tagajärgedest
Rasked töönädalad seljataga, otsustati ühiselt minna sooja laupäeva veetma jõekaldale, kus oli ootamas nende endi meisterdatud saun. Nagu ikka on ühe korraliku saunapeoga käinud kaasas alkohol. Kõik tundus tavapärane, keegi osanud aimata, et seekordne pidu võiks lõppeda kellegi jaoks pöördumatult. Sellised asjad ju juhtuvad kusagil kaugel, kellegi teisega. Ometi olid saatusel teised plaanid. Just saatusel, sest Janno usub, et see oli temale määratud. Soomes katustel ehitustöid tehes oli seesama saatus teda säästnud, ent seekord maksid paar rumalat valikut valusalt kätte.
Teine sünnipäev
Õnnetuse päevast ei mäleta Janno midagi. Ta teab, et nad suundusid kodukohta läbiva jõe äärde sauna. Oli laupäev, soe ilm, sõbrad olid nädalavahetuseks kokku saanud, peeti pidu, tarbiti alkoholi, käidi saunas ja loomulikult ka jõevees endid jahutamas. Vaevalt keegi mõtles: „Kuulge, me oleme ju purjus, äkki ikka vette ei läheks?“ Sõprade jutu kohaselt oli Janno käinud korduvalt vees, teinud igasugu hüppeid ja muid vigureid, vesi oli kutsunud teda vaatamata sellele, et ta ise ei pea end üldse eriliseks ujujaks. See toimus saatusliku hüppeni, mil miskit läks väga valesti, sest veest enam Janno iseseisvalt välja ei tulnud. Õnneks sõbrad märkasid tema kadumist ning tirisid uppuva mehe kaldale. Ta oli juba sinine ning ei hinganud, keegi seltskonnast kutsus kiirabi ja keegi tegi südamemassaaži, tänu millele noormees taas hingama hakkas. Ta olevat isegi teadvusele tulnud ja kiirabiarstiga rääkinud, ent sellestki ei mäleta mees ise midagi.
Kolm päeva peale õnnetust avas Janno silmad ja nägi valget lage ning mõistis, et on haiglas. Ta lebas liikumatult haiglavoodis ning ei saanud rääkida. Kuna ta juhtunut ei mäletanud, oli ta ärkamise hetkel kindel, et toimunud on autoavarii. Teadmatus tekitas temas paanika, sest ta kartis, et äkki keegi tema sõpradest on saanud samuti viga või koguni hukkunud. Kui talle selgitati, mis juhtus, siis esmalt ei suutnud ta seda uskuda, oli kindel, et arst valetas talle, sest sellist asja, et tema satub haiglasse vettehüppest, ei osanud ta ometi oodata.
Saanud selguse, et temaga siiski juhtus õnnetus vees, rahunes ta mõnevõrra. Erilisi tundeid ei tekkinud, sest ta oli rohtude mõju all ning kogu asi polnud talle päriselt kohale jõudnud. Ehkki ta suutis esialgu liigutada ainult silmi, oli Janno kindel, et hiljemalt jaanipäevaks on ta terve ning astub rõõmsalt omal jalul haiglast välja. Nii see aga paraku ei läinud. Tartus intensiivravis veetis Janno kaks nädalat, samapalju Võru haiglas, edasi viis jätkuravi teda Haapsallu, mis tähendab, et kokku oli ta haiglas kolm kuud. Kogu selle ajagi mõtles ta, et see olukord on ajutine. Arstid ju ei ütle lõplikku prognoosi, sest paranemine ongi väga individuaalne ning haige motivatsiooni ei rikuta lausega: „ Sa ei hakka kunagi kõndima!“ Diagnoos – murdunud neljas ja viies selgroolüli, mis on plaatidega kokku lapitud, pole parim uudis, mida peale õnnetust kuulda, ent sellegipoolest on Janno õnnelik, et ta vähemalt eluga pääses.
Uus algus
Haiglas teadvusele tulles suutis Janno liigutada vaid silmi ning kuna tema hingetorusse oli paigaldatud hingamist abistav toru, polnud ta võimeline ka rääkima – kaks nädalat vaatas ta haiglas üht telekanalit, sest lisaks sellele, et ta ise kanalit vahetada ei saanud, polnud ta suuteline seda ka teistelt paluma.
Iga tavapärast tegevust tuli hakata õppima nullist. Kõigepealt hakkas ta uuesti rääkima, tema hääl oli pikast vaikimisest võtnud pardihääle kõla, ent tasapisi muutus see endiseks. Esialgu ta palju rääkida ei saanudki, sest tema kopsulihased olid väga nõrgad, mistõttu olid raskendatud ka nuuskamine, köhimine, naermisest rääkimata.
Enne õnnetust oli ta kõva suitsetaja. Haiglas tõmmati tema kopsudest välja 700 grammi tõrva ning nähes ise seda võigast vaatepilti, on tal suitsetamise isu alatiseks kadunud. Peale seda on tal palju lihtsam hingata ning varasem nohu köha ega ka norskamine teda enam ei kimbuta. Praegu, seda rääkides, ta naerab ja lausub, et midagi head ka sellest õnnetusest.
Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses, kus on möödunud Janno pikk taastusravi, õppis ta uuesti elama - sööma, istuma, riietuma, hambaid pesema, sügama – ehk iseseisvalt igapäevaseid hädavajalikke praktilisi toiminguid tegema. See kõik on aeganõudev protsess, kus iga väiksemgi areng ja edusamm tähistab edasiminekut. Esimest korda peale õnnetust kulus tal näiteks pükste jalgapanemiseks koguni 1 tund ja 40 minutit. Haapsalus kohtub Janno ka saatusekaaslastega, kellega on hea kogemusi vahetada ning sealsed tingimused võimaldavad ka majast väljaspool ratastooliga ringi vurada.
Hetkel saab Janno suurema osa igapäevaste toimetustega hakkama. Riietub, peseb hambaid, teeb süüa, liigub ratastooliga ja saab sellest ka ise voodisse, ent hommikul voodist väljatulekuks vajab ta kõrvalist abi. Janno on arvestanud, et normaalselt ei hakka ta kunagi kõndima ning püüab oma elu kohandada sellest tulenevalt. Loomulikult tekitab olukord, et tema liikumine ja tegutsemine on piiratud, masendust, kuid ta püüab siis mõelda pigem sellele, mida ta teha saab ja jääda optimistlikuks, sest optimist paraneb paremini.
Mõtleb mitu sammu ette
Haiglast koju tulles ja iseseisvalt toimetama hakates, ilmnesid pealtnäha lihtsad takistused, mis temalt aga nõudsid kavalat läbimõtlemist. Näiteks oli tarvis pultidel patareisid vahetada, mille käigus üks neist kukkus maha ja selle põrandalt kättesaamisega oli tükk tegu. Aga, kus häda kõige suurem, tuleb panna tööle nupukus - vana seinakalendri küljest võttis Janno teibi, kleepis selle ratastooli ratta külge ja sõitis üle patarei, nii et see kleepus teibi külge ning sel moel õnnestus tal patarei üles noppida. Siis ühel korral proovis ta pelmeene sügavkülmast kätte saada, aga need olid nõrga käega haaramiseks liiga libedad. Nii ta siis võttis pannilabida, tegi selle märjaks ja pani külmikusse ning ootas kuni see paki külge jäätus, seejärel tõstis pelmeenipaki kapist välja. MacGyveri eeskujul, kirjaklambri ja teibiga, annab tõepoolest palju asju ära teha.
Korter, kus Janno elab, asub õnneks esimesel korrusel ja on piisavalt avar, mis võimaldab ratastooliga vabalt liikuda ja ümber pole pidanud midagi tegema. Iseseisvalt aga ta korterist välja ei saa, seepärast on sel suvel kavas projekt ühe akna asemele ehitada kaldtee.
Jannole on suureks abiks ema, kes aitab toime tulla sellega, millest tal endal jõud või võimed üle ei käi. Ta tunnistab, et emaga läheb ta vahel raksu ka, sest ema tahab kõiki asju tema eest ära teha, kuid Janno tahab püüda ise hakkama saada ja toime tulla. Samas ei soovi ta emale seda pahaks ka panna, sest emadele ongi laste eest hoolitsemine sisse programmeeritud.
Õnnetusest tingitud elumuutus on kardinaalne. Varasemast aktiivsest töömehest on saanud tubane abivajaja, kelle päevad mööduvad treenides ja arvutis aega sisustades. Vahel käib külalisi ka. Eriti palju külalisi käis alguses, kus neist oli ukse taga lausa järjekord. Tihtipeale võtab võimu igavus, hirmsasti tahaks minna kuskile ja teha midagi, mis varem tundus nii harilik.
Probleemid on muutunud hoopis teistsuguseks. Pisidetailid või mured, mis varem ajasid närvi, ei lähe hetkel enam üldse korda. Isegi halb ilm ei morjenda, pigem see, et ei saa iga kell välja minna või teha väga tavalist praktilist tegevust, mida kõik teised võtavad iseenesestmõistetavalt.
Mis on interneti lõpus?
Õnneks ei saanud Janno teada, mis asub teisel pool vett. Küll aga teab ta, mis on interneti lõpus, sest tema päevad on sellega nii tihedalt sisustatud, et ta on jõudnud terve interneti läbi kolada. Interneti lõpus on ka internet, väidetavalt ei saa see otsa, seal on alati midagi teha.
Arvutis toimetamisega saab Janno edukalt hakkama. Oma tulevikumõttedki on ta sidunud tegevustega, mida oleks võimalik ellu viia arvutis. Nii ongi ta võtnud plaani asuda sügisel raamatupidamiskursustele, et saaks ise jõukohast tööd teha ja raha teenida. Teadupärast pole sotsiaaltoetused sellises summas, millest üks noor mees unistaks. Kuid ta ei kurda, kui alguses oli rahaliselt väga raske, sest vajaminevate invavahendite hankimine oli äärmiselt kulukas, siis nüüdseks on ta oma elu-olu selliselt kohandanud, et tuleks olemasolevaga toime. Suureks abiks on ka mitmekülgne tugi tema emalt, kes abistab nii nõu kui jõuga.
Arvuti kaudu toimub ka peamine suhtlus sõpradega, kuid Janno tunnistab, et seda on varasemast vähemaks jäänud. Ta ise peab seda loomulikuks, sest osad teemad, millest varem räägiti, on ära kadunud. Noh ja tema käest pole mõtet iga päev küsida, et mis ta teeb, sest et ta teeb kogu aeg samu asju. Kui tal on abi vaja läinud, siis on ta alati kellegi leidnud. Ise loodab, et see on tänutäheks selle eest, et ta on varasemalt ise ka piisavalt hea sõber olnud. Kui leidub keegi, kellega suhelda, ei jää aega mustadeks mõteteks ega nukrutsemiseks. Kui mõtted kisuvadki kurvaks, siis avab ta arvutis mõne humoorika video ja vaatab seda, või leiab muud tegevust, teeb näiteks süüa.
Kui küsin Jannolt tunneli kohta, millest paljud teispoolsuses käinud räägivad, siis tema nende juttu ei kinnita. Mingit tunnelit pole ta näinud, tema mälus on vaid kolmepäevane must auk. Isegi und ta neil maha magatud päevil ei näinud. Hilisemad unenäod on aga üsna ilmekad olnud. Eriti meeldejääv neist on üks, kus ta elektroonilise voodiga Vabaduse Risti otsas keerles ning teine, kus ta nägi, et oli kukkunud sauna taga läbi jää, seal kõrini ära külmunud ja ei saanud liikuda - mõlemad neist unenägudest kõlavad äärmiselt sümboolselt. Õnnetust ta unes näe, aga kõndimist on näinud või õigemini seda, et kohe-kohe hakkab kõndima. Ja lendamist ka.
Targem on õppida teiste vigadest
Kui saaks aega tagasi keerata ja midagi muuta, siis Janno muudaks selle ühe päeva oma elus. Samas kardab ta, et hooletult käitudes oleks õnnetus võinud ta ka muul moel kätte saada.
Ta väga loodab, et temaga juhtunu mõjutab teiste inimeste käitumisharjumusi. Vähemalt tema sõprade, tuttavate ja teiste kohalike omasidki. Ta ise püüab aktiivselt jagada ennetavaid sõnumeid ning sotsiaalmeedias sõprugi korrale kutsuda. Lisaks on ta naljatledes lubanud minna veekogu äärde hernehirmutiseks.
Ehkki tema vigastus on haruldane ja tõenäosus seda saada on pea sama väike kui lotovõit, siis ometi õnnetused juhtuvad ja igal aastal muutub mõne mõtlematu uljaspea elu alatiseks.
Õnnetus on lisaks füüsiliselt vigastusele veel palju muutnud. Ta oskab nüüd rohkem teisi märgata. Tema meeled on avatumad ja ta on tähelepanelikum, näeb asju mitmekülgsemalt ning süveneb neisse. Ehkki praegugi on Janno vigastus veel värske, püüab ta võimalikult vähe elada minevikus ja kohandada oma elu selle ümber, mis toimub praegu.
Juhtunu on väga tugevalt muutnud tema mõtteviisi, et minuga ikka ei juhtu. Ta rõhutab, et kõigiga võib juhtuda, eriti kui olla hooletu või hoolimatu. Inimestele tahab ta südamele panna, et kõike tasub teha mõistlikkuse piires ja seltskonnas peab olema sõber, parem veel kui mitu, kes hoiavad kaaslastel silma peal ja takistavad neid rumalusi tegemast!
Igal aastal jääb Eestis vettehüppel või alkoholijoobes ujumisel tekkinud vigastuse tagajärjel ratastooli kümmekond noort, kelle elu muutub pöördumatult. Janno lugu kinnitab, et õnnetus võib juhtuda igaühega, kes pole oma turvalisuse osas piisavalt hoolivad. Mõistlikum on õppida teiste vigadest, sest vastasel juhul võib kibe kahetsus saata meid elu lõpuni.
