Linnar Priimägi: päev on läbi ja päevik asendub ööbikuga
20.20 Vaatasin Delfis ilmunud kommentaare mu päevikule. Nii see on: loo kirjutab minusugune keskpärasus, loevad tipud ja kommentaare kirjutab põhjakiht. Tore kooslus. Aga maailm ei muutu ühe päevaga, kui ta üldse muutub. Kui ei muutuks, siis ma ei pingutaks ka nii, et ikka natuke. Loodetavasti paremaks.
Slava helistas, me hakkame veel valmiartiklit tõlkima. Valmis ei saa, aga midagi teeme. Ka mu propagandasõnastiku vene tõlk tuleb. Võib-olla töötame. Öösel, kui nad on läinud, siis loen Kitzbergi. Aga päevikusse rohkem ei kirjuta. Päev on läbi ja päevik asendub ööbikuga (lahe metafoor Boccacciolt).
19.22 Õhtusöök lõppes, arutasime asju. Üks teemasid oli Rahumäe kaasus. Niisugust kala ei püüta enne valimisi mitte ilmaasjata, see vahetatakse poliitturul samaväärse kala vastu. Eks Savisaar pidanud eilses avalduses just seda silmas, arvan ma. Et meie anname teile julgeoleku parlamendikomitee esimehe, aga teie andke meile keegi samaväärne. Kus on meil samaväärne luukere peidus? Jah, sihtasutus Tallinn 2011. Sellega saab suurelt kalalt vee akvaariumist tõmmata. Aga asja ei tohiks puutuda enne 2012. aastat, kui üritused on muutunud kultuurisündmusteks, ehkki ma ei tea, mis sündmusi sealt üldse tulla saab, kui kultuurikatel ei keeda ja koorikehitise all midagi ei küpse. Pärast on ainus küsimus, kuhu raha jäi. No eks seda saa siis uurida. Aga praegu on kont õhus ja koer, kes kõige kõrgemale hüppab, saab selle hambu.
Mida veel. Päev hakkab lõppema, ehkki minu jaoks kipub ta psühholoogiliselt lõppema siis, kui pimedaks läheb. Ma olen suveinimene või nn kasiinoinimene, sest kasiinosse ei paista mitte kunagi päevavalgust ja seal ei ripu kella võtmaks inimestelt ajataju. Kui ma loen raamatut või vaatan filmi või olen kuskil seltskonnas, siis on mul ükskõik, mis ilm, kellaaeg või aastaaeg on väljas, minu mõtetes on välisaeg nunc stans.
Täna ma ei tee enam midagi, on aeg kive korjata ning aeg neid laiali pilduda. Tänastel jäänud tundidel korjan veel. Jumalaga veel ei jäta, lähen koju, loen lehti ja raamatuid, saan targemaks kui olin täna. Ehk veel kirjutan.
Iga päev peaks lõppema mingi ilusa lausega. Imetlen siiamaani stseeni filmist "Madame Butterfly", kus kirjutati pintsliga paberile üksainus lause, mis kaalus tuhandeid. Sellist tahaksin ise kunagi kirjutada, aga mis praegu? See peaks praegu olema midagi väga tühist, sest ainult tühine on ühine ja sügav. Aa, ma tean. Ma kirjutan LANGEB LUND. Kõige rohkem meeldib mulle selles luuletuses osastav kääne.
17.01 Toivo Tammik oli samuti kunstihoones. Küsisin, kuidas tal doktoriasjad edenevad, ja ta andis kummalise vastuse, et teda tahetavat nüüd Sorbonne'i saata. Ei tea mispärast. Kas see on tagasilükkamine või edasilükkamine. Hic rhodus hic salta, tehku töö ära, siis sõitku või kogu maailm läbi. Sorbonne'ist ei saa suuremat tarkust kui siiasamma jäädes.
Tütar Hedvig kirjutas, et tulevad koos Nicolas'ga jõulude ning uusaasta vahepeal Prantsusmaalt Eestisse sõbranna pulma. Peab neile kultuuriprogrammi välja mõtlema, aga nad tahtsid ju vahepeal ka Jõgeval ära käia, et Nicolas teeb seal kirikus flöödikontserdi, millest mul on väga hea meel. Kuulasin teda suvel Prantsusmaal, ta hingab nii õigesti.
Peaks raha koguma. Jaanuaris võiks sõita Marrakeshi, seal on soe ja ma ei ole elu sees Aafrikasse saanud. Kaleva pakkus odavat lendu Stockholmi kaudu. Koolivaheajal saaks lahedalt ära käia. Õpetajate Lehes oli viimati üleskutse, et üliõpilastel ei peaks laskma neli-viis korda eksamit teha. Aga kuidas sa ei lase, kui omad lapsed ja peavad targaks saama. Nädala ikka
näppab jaanuarist, eks näe.
Kohe algab õhtusöök, tulevad sotsiaalse mõtlemise korüfeed. Siis Kreeka film. Ja peaks helistama Slavale, kas ta tahab veel öösi linna peale laaberdama minna. Või läheme homme õhtul, kui ma Karksi-Nuiast tagasi tulen. Pigem vist homme, siis on rohkem rahvast. Millalgi loen veel Kitzbergi mälestusi. Hämmastav, need anti nüüd uuesti välja Eesti Päevalehe sarjas, aga mitte ühestki selle sarja raamatust ei ole mitte midagi kuulda lugejaskonnalt. Kas see projekt ei täitnud eesmärki või mis üldse oli selle projekti eesmärk. Milleks paisati eesti lugejaskonda selline mälestusteraamatute sari, kui need kadusid ühekordse sulpsuga nagu kivid kaevu? Kas need ergastasid mingit mõtet? Kas need andsid ideid Eesti ühiskonna edasiarenduseks? Ei vist. Miks nad siis tehti? Aga parem tehtagu seda, kui midagi hullemat.
Ah jaa, kui laste maailmast kunstihoonesse läksime, siis tuli kultuuriministeeriumist välja Laine Jänes koos Johannes Trallaga televisioonist. Ju tehti statemente. Eile oli venekeelses Stolica lehes Laine Jänese kohta väga vihane artikkel Boris Tuchilt. Selgub, et ta pole lõhkunud mitte ainult eesti vaid ka vene kultuuri. Aga ma ei ole tema vastu. Ma ei ole ka tema poolt. Talle umbusaldust avaldada on sama mõttetu kui teda toetada. Peaasi, et tagasi ei panda pärast järgmise aasta märtsi. Ega vist.
16:45 Kohtusin toimetajaga, andsin pildid. Ta ütles, et sõnastik on plaanitud veebruari. Väga tore, et teab siis. Ma vaatan toimetatud variandi siiski nädalavahetusel läbi, muidu jääb vinduma. Tagasiteel kaaperdas Kadri Mälk, üks kõige tõhusamaid kunstiakadeemia õppejõude, mu kunstihoonesse, kus esitleti Eesti kunsti ajaloo viiendat köidet ja külalistele pakuti viina, sest nagu Johannes Saar ütles, ei antudki kahekümnendate aastate ametlikel vastuvõttudel veini, vaid hoopis viina. Rahvast oli tohutu palju. Küsisin ühelt naiselt, kas ta kavatseb selle paksu raamatu ise läbi lugeda. Ta näeb ju piisavalt kõbus välja, et ennast mitte sellest köitest leida. Mai Leviniga arutasime, mis neil uuematel või nüüd ka juba vanematel Eesti kunstiteadlastel viga on, et nad nii innukalt dileteerivad ühiskonnateaduste alal. Krista Kodres, kena inimene, teeskleb juba aastakümneid sotsiaalteadlast ja mõni isegi usub tema juttu. Mis on tal pistmist kunstiteadusega. Kuid las toimetab.
Et ma ei unustaks, täna pakuti punase kala lõike, mille servad olid veelgi punasemaks värvitud peedimahlaga. Nägi välja nagu aniliinvärvidega maalitud natüürmort, aga maitses hea. Peaks kodus proovima. Järgmisel nädalal tuleb hakata ette valmistama Tallinna vapipäeva raekojas. Mu trupp, kes nüüd on selleks puhuks tellitud oratooriumi juba mitu korda ette kandnud, tuleks koju külla kutsuda, nagu kevadel lubasin. Ma valmistan neile õhtusöögi, aga mida. Mul on paar ideed isegi üles märgitud, peab need järele vaatama.
15:08 Linnade esindajad käisid ära. Rääkisin neile, kui suure asja me tegelikult oleme üles ehitanud. Mitte üheski teises Euroopa riigis pole sellist linnade kultuurikoordinaadistikku, et vastastikku eristutatakse nii kuvandiliselt kui ka oma tunnusürituse poolest. Küll on toredad inimesed meie Eesti linnade eesotsas. Maal on veel ausust.
Rääkisime, mida nüüd edasi teha ja sellest, et kultuuripealinn ollakse ainult üks aasta, aga Euroopa kultuurilinn ollakse nüüdsest alates igavesti. Ka Tallinn peaks igavesti Euroopa kultuuripealinna maine säilitama ja selles aitab teda nüüd kogu Eesti. On ikka vägev värk. Me tundsime kõik, et mingis mõttes meie teemegi Eesti kaugemale kui 2011. aastaks. Sellist linnadevahelist kultuurikoostööd, sellist sünergiat ei ole enne olnud mitte üheski Euroopa riigis. Nüüd on järgmine samm edastada Tallinnast Euroopale see sõnum, mille ütles välja Euroopa kultuuripealinna 2011 kõrgeim võimuesindaja Toomas Vitsut esmaspäevasel visioonikonverentsil.
Et Euroopa senised kultuuripealinnad võiksid meie eesti kultuurilinnade eeskujul moodustada samuti võrgustiku, mille ülesandeks oleks kinnistada kogu maailmajaos euroopalikke väärtusi, mis erinevad ameerikalikest, aasialikest, aafrikalistest, austraalialikest, antarktikalistest. Euroopa kultuuriline isedus on ju see, mis on Lissaboni lepetest välja jäänud, aga millega Euroopa praegu tegeleb kõige intensiivsemalt. Kui me ei tea, kes me oleme, kuidas me siis saame teada, mida me peame tegema.
Nüüd peaks veel valgega propagandasõnastiku toimetaja juures ära käima Süda tänavas. Ei ole siit kauge ja niigi ma istun suurema osa päevast. Ah jaa, me kasutasime oma linnade võrgustiku postkaardikomplekti kaanel Türi linna vappi, ehkki ta nüüd on mingi vallasisene linn või kuidas nad seda ametlikult nimetavad ja tahtsid nihkuda uue sümboolika poole. Aga nüüd otsustasid et Euroopa tunneb nad paremini ära siiski selle endise vapi järgi ja kinnitavad selle detsembris tagasi. Vaat mis sa tegid, ütles Silvi. Lahe.
Astus läbi Rita Makarova naaberkabinetist, volikogu kultuuri ja haridusnõunik, väga intelligentne daam, ning ütles, et tal on külaline. See oli tema lugupeetud abikaas Kalev Kallo, kes tahtis mult eurooplase kultuuripõhja raamatusse autogrammi. Nad olevat kahekesi eile terve õhtu veetnud seda raamatut lugedes ning arutanud euroopa kultuuri teemadel. Just seda ma tolle raamatuga tahtsin.
Volikogu valvelaua härrasmees ütles samuti, et luges seda raamatut ega ole mitme asjaga nõus. Ei peagi. Autokatalüüs on keemias protsess, kus lõpptulemus käivitab iseenda tekke. Olgu säärane tollegi raamatu toime.12:05 Jõudsin volikokku. Võru kultuurijuht Inge Tolga oli juba kohal. Mõtlesin, et tänase tuisuga on kaugemalt tulijatel ikka raskem, aga ta on tõesti üks tubli inimene, oli ka visioonikonverentsil minu lauas koos Rakvere linnapea Andres Jaadlaga, Anne Ermiga, Marika Ploomani ja noorte arhitektidega Martini ja Otiga.
Kabinetis on mul pakid linnade võrgustiku postkaartidega ja suure kaardiga, mille tagaküljel on 2011 aasta kultuurikalender linnade esindusüritustega. Mul on päris uhke tunne.
Viru väravate ees kohtasin Peeter Kreitzbergi, aga ei tulnud välgust selle peale, et talle öelda: tagugu sotsid jänese rauda edasi.
Õigus, kell viis on veel meie arutlusringi õhtusöök. Aga see ei kesta üle seitsme.
Eesti Kunstiakadeemia magistrandid saatsid kontakti. Laupäeval kohtume. Ma kirjutan selle kalendrisse.
Nüüd algab linnade üritus. Üritus, mida ma olen ajanud 2007. aastast alates. Paistab, et tulemuslikult. Uhh.11: 25 Tiit ütles üle ukse, et Tartu ülikooli raamatukogu tahab meie osakonnalt osta kümme eksemplari mu imagoloogia sõnastiku uut trükki ja kolm eksemplari eurooplase kultuuripõhja.
Oi jah. Ma ei jõudnud eile kirjastusse, ehkki lubasin toimetajale Astrid Värvile, et toon illustratsioonide toormaterjali oma uue suure propagandasõnastiku tarvis. Panen need pildid mälupulgale ja jooksen täna pärast linnadega kohtumist sealt tingimata läbi, muidu äkki arvatakse, et ma ei hooligi. No hoolin, hoolin ikka küll.
Vaatasin Defi uudistest, et keegi Rahva Hääl räägib Peeter Ojast, ei hakka lugema. Mida see autor ikka oskab mulle öelda.
Siiri Oviir ja Mart Laar jagelevad tulumaksu tüübi teemal, aga sellest ei kujune järgmiste valimiste peateemat, kui keegi seda praegusest rahvakaugusest ära ei too ning inimestele lähemale ei nihuta. Keskerakond võttis astmelise tulumaksu jutu üles juba siis, kui see veel mitte kellelegi eluliselt korda ei läinud ja vedas vist läbi kahtede valimiste ilma kedagi eriti sütitamata. Nüüd, kus võiks rahvast sütitada, tundub problemaatika ise nagu vindunud tuletukk, mida kõrgel tasemel vastastikku viibutatakse.
Raivo Raave kirjutab Trubetskyst, aga ta kirjutab alati liiga palju ega püsi teema juures. Lasksin pilgu üle, erilist sõnumit seal polnud. Huvitav, et minu sõnavõtt, kus ma määratlesin psühhoterrori, peideti kuhugi Publiku-rubriigi põhja, aga olgu pealegi, see andis mulle vähemalt võimaluse öelda, et psühhoterror on avalik või varjatud surve, mis paneb inimese vastutahtsi muutma oma elulugu ning et Trubetsky kaasus läheb propaganda klassikasse. Ei tea, kas saaks selle veel oma toimetamisel olevasse sõnastikku näitena sisse panna. Peab täna uurima, kui toimetusest läbi lähen.
Esmaspäevasel visioonikonverentsil rääkis Raivo Raave, et tulevikus taastuvad linnriigid ja seda mõtet kordasid nii eestikeelne Pealinn kui ka venekeelne Stolica. No kas ta siis ei tea, mispärast antiikne linnriiklus lagunes. Et nüüd linnriigid taastekiksid, peaks käivituma vastupidine ühiskondlik protsess. Kus ta seda näeb ei mõista mina. Ja kapitalism tekkis tema arvates XVI sajandil.
Toomas Vint rivistub Laine Jänese vastu. Eile kaitses Jänest ex officio nende partei peasekretär Kristen Michal, kes ühes olulises asjas siiski eksib. Võibolla käitus Laine Jänes tõepoolest nagu minister, aga ta igatahes ei käitunud nagu kultuuriminister. Selles on reformikate suur viga, et nad löövad kõiki ja kõike ühe sama lauaga — statistikalauaga. Nüüd sai obaduse kultuurirahvas ja lauaks on Laine Jänes. Eilne sotside nimekiri kultuuriministri kümnest suurest juhtimisveast oli väga muljetavaldav. Aga Ansipile ei avalda ju mitte miski muljet, tal puudub muljemeel. Minul ei ole seda Laine Jänest vaja ja ma ei tea ka kedagi teist, kellel oleks. Mis tast siis pidada.
Olgu. Rohkem praegu ei jõua. Kas peaks sööma. Ei hakka. Pärast linnadega kohtumist lubati võileiba anda seni võib oodata. 10:34 Vannivesi jookseb, taimer käib. Hommikune nohu ja köha on taandunud. Theraflu aitas. Täna palju ei taha väljas käia. Aga volikokku on siit viie minuti tee. Pärast peaks veel ülikoolist läbi minema, mis pole samuti kauge. Järgmiseks semestriks on mul nädalasse kavandatud kolm ainet seminaritöö, propaganda ja imagoloogia. Imagoloogia tahetakse panna õhtusele ajale, kui lastel pea enam eriti värskelt ei lõika. Eks siis pea sellega arvestama. Taimer annab märku, et vann on valmis. Õhtuks on üks kreeka film.
10:21 Ärkasin võrdlemisi hilja kell 7, sest eile oli külas Peterburi kolleeg, kellega saan arutada oma mõtteid. Rääkisin talle, et leidsin Juri Lotmani bipolaarses skeemis mõistepaarile hirm ja häbi, mida ta õigusega peab kultuuripsühholoogilisteks dominantideks (sest hirmul püsivad seadused ja häbil süüme), veel kolmanda dominandi koha nende vahel — ja selleks on au.
Muidu ma tundsin kogu aeg, et see on kuskilt puudu, aga nüüd paradigma täienes. Ja teiseks rääksin talle oma uuest ideest mõtestada ümber kommunikatsiooni mudel. Kui Roman Jakobsoni järgi ühendab kommunikante ühine kood, siis õigem oleks öelda, et kumbki osapool kasutab kontakteerudes põhimõtteliselt erinevat koodi. Saatja kood on informatiivne vastuvõtja oma fastsinatiivne. Vastuvõtja peab olema vastuvõtvas olekus, ta peab saatjat tahtma kuulata, mis on võimalik ainult siis, kui saatjal on talle mingi fastsinatiivne väärtus. Otsustasime Slavaga, kes peab laupäeval Helsingisse tagasi laevatama, et homme, kui tulen Karksi-Nuiast kodanikupäevalt, kus ma lubasin rääkida August Kitzbergist, siis me tõlgime vene keelde mu artikli valmi struktuurist. Ta peab seda küllalt tähelepanuväärseks, et avaldada mingis vene semiootikaajakirjas.
Hommikul lugesin Juri Lotmani kohta kirjutatut, sest mul on juba süütunne keelele ja kirjandusele lubatud retsensiooni pärast. Tahaksin kirjutada midagi esseelaadset Juri Lotmani viimatisest raamatust, mis ilmus Tallinna ülikooli kirjastusel. Huvitav ja raske ülesanne. Lotmani raamat ise on kirju ja paneb mõtlema tema mõttelaadi üle üldisemalt. Tema teoreetilised mudelid sünnivad materjali omapärast. Rakenduvad ad hoc. Kuid et nad sünnivad ühest ja samast teadvusest ja mälust, siis on neil ühesugune põhi ja taust, mida on hakatud nimetama Lotmani mõtteviisiks. Lotman just nagu koostaks grammatikat keelele, milles on kirjutatud talle kätte sattunud tekstid. Osa neist on emakeelsed, osa võõrkeelsed. Grammatika, mille ta koostab, ei ole niisiis mitte ainult ega enam konkreetse keele, vaid juba keelkonna või keele kui niisuguse grammatika. Neid kolme üldistusastet — konkreetne keel keelkond ja keel kui niisugune — ta ise järjekindlalt ei erista. See teeb tema vaadete üldistusena sündiva Lotmani mõtteviisi eritelu riskantseks, aga huvitavaks.
Vahepeal lugesin posti. Kunstiakadeemia tudengid tahavad, et ma juhendaksin nende magistritööd tahavad kohtuda. Kirjutasin vastu, et võiksime kokku saada laupäeval, aga saatku enne sms oma telefoninumbriga. Ma tundmatutele numbritele üldjuhul ei vasta. Olevat midagi imagoloogilist. No eks näis. Kiri oli viisakas, võib kokku saada, küll vaadata, mida nad endast kujutavad. Huvitav kui kaugel oma asjaajamisega on Toivo, kelle doktoritööd monumentaalkunsti esteetikast ma nõustusin kunstiakadeemias juhendama. Mul oleks talle paar innustavat ideed. Nad seal koolis vist ikka annavad talle võimaluse.
Emerendiana Silling on surnud. Triste, triste triste. Kadrioru Saksa gümnaasiumist küsitakse, kas ma tahaksin paar rida kirjutada. Muidugi, öelgu ainult, mis ajaks. Aino Ruustalile ning Emerendiana Sillingule võlgnen ma oma saksa keele ja suhtumise filoloogiasse. Üks pani põhja ning teine rajas
sellele kõrghoone. Näitas, kui inimlik võib olla võõrkeele keskkond. Eine sprache erlernt man indem man spicht oder zuhört, ütles ta. See on lause, mida ma ikka ja jälle meenutan. Nii et Emerendiana Silling kui eeskuju on mulle tugevasti õpetanud ka õpetamist. Ning ainsana õpetajatest kinkis ta keskkooli lõpetamisel igale oma rühma lapsele oma pühendusega foto. Ma pole seda kaua vaadanud, see on kusagil mu Tartu kodus. Peaks seal ära käima. Praegu tahaksin selle oma kirjutuslauale panna.
Täna ei tule eriti kiire päev. Kell 12 kogunevad linnade esindajad. Me avame pidulikult võrgustiku Euroopa kultuurilinnad Eestis 2011 veebilehe aadressil eesti2011.ee. Seda on nüüd kevadest saati tehtud ja mõned pisivead on veel sees. Huvitav on kuulda linnade esindajatelt vastukaja. Eks need küljed ole sündinud tihedamas või hõredamas koostöös. Saiti saab ju kogu aeg muuta ja
täiendada, aga me trükkisime ka kolmekeelsete postkaartide komplekti ja suure seinakaardi kõikide võrgustiku partnerlinnadega euroopas.
See võrgustik, mille rajamist vedas Tallinna volikogu esimees Toomas Vitsut on väga suur asi. Eile naersime, et kultuuripealinna üritust vedaval sihtasutusel Tallinn 2011, mis peaks sääraseid asju tegema, ei ole lähemal vaatlusel mitte midagi pistmist Euroopaga, mitte midagi pistmist Eestiga ega mitte midagi pistmist Tallinnaga. Neil on pistmist ainult iseendaga. Häbilugu.
Täiendasin nimekirja, kellele veel peaks saatma esmaspäevase visioonikonverentsi puhuks ilmunud raamatukese Eurooplase kultuuripõhi Tallinna standard 2011. Peeter Ojale peaks. Temaga on alati hariv vestelda, ta vaatab maailma palju avaramalt ja sügavamalt, kui ta televiisorist välja näidata saab. Kogesin seda esmakordselt siis, kui ma olin Vanemuise kunstiline juht. Me istusime temaga suvisel ajal raamatukogu ees ja vaagisime, kas ta peaks vabakutseliseks näitlejaks hakkama. Ta oli Eestis üks esimesi selliseid. Suvel helistas Hispaaniast, tahtis lihtsalt muljeid jagada. Ja laupäeval küsis, mis puhul Goebbels seostas kultuuri ja kabuuri. Ma teadsin vaid, et see oli hoopis saksa ekspressionistlik draamakirjanik Johst, kes ütles või õieti laskis kellelgi oma näidendis öelda, et iga kord kui ta kuuleb sõna kultuur, vallandab ta oma mausri kaitseriivi. Nädal hakkab mööda saama, aga ma ei ole ikka veel toda Johsti teksti üles otsinud. Peaks virgaks hakkama. Hüva, laupäeval lähen raamatukokku, kui netist ei leia.
Aga nüüd tuleb riided valmis vaadata ja vannis käia. Ma lähen volikokku enne 12 kohale. Et kui linnade esindajad tulevad, siis on keegi neil vastas. Tuju teeb rõõmsaks nendega jälle kokku saada. Viimati olime nii hulgakesi koos Tallinna päeval Poska majas. Mul on nendele ka häid uudiseid, et EAS ja Turismifirmade Liit kavatsevad meie võrgustiku linnad oma infopakettidesse lülitada. Ja üldse, Eesti kultuurilinnade võrgustiku projekt areneb.
