Õues jooksis vastu Tõnisson, valge sõbralik kahune koer, kes nuuskis külalise innukalt üle ning oli rõõmsalt nõus ta ka edasi laskma. Teda ma ei mäletanud. Jutu käigus ja väikest mälumängu mängides selgus, et viimati käisin ses maja siis, kui Raul (Salumäe – toim) polnud veel jõe teisel kaldal.