Toompea all, ülemisel rõdul

Mina võin viimase 29 aasta pealt ütelda, et “ma lendasin Maalehe poole”. Olles õppinud füüsikuks, töötanud 16 aastat teadlasena, kes viimaks kaitses ka kandidaadikraadi ehk nüüdses mõttes doktoritöö biofüüsikast, olnud tegevhumorist ja -satiirik ning kirjanduskooperatiivi Aara töötaja, ajuti püstijalakoomik, poleks seda eales uskunud.

Või täpsemalt – see viimane amet, püstijalakoomik, mind üsna loogilisel kombel kandiski Maalehe peatoimetaja Ülo Russaku kutsel 1988. aasta algusest toimetama “Naerist”, kust elusmaailma kaos oli eelmise toimetaja mujale lennutanud.

Mäletan, kui ma esimest korda astusin Maalehe majja Toompuiesteel, ega ma kõike ümbritsevat uskunud. Et üks ajaleht elab nii vahvas ajaloolises puumajas nii vahvas kohas. Ja et sellel on suur saal ja ajakirjanikel palju ruumi ning mulle antakse väike mõnus tuba.

Istusin oma seatud toolile ja vaatasin läbi toimetuseakna välja. Õhtupoolne päike paistis sisse, trollisarved vingusid tänaval mõnusalt ning oli näha Paldiski maantee sauna minevaid ja sealt rõõmsalt tulevaid inimesi.