Link kopeeritud!

Eesti motomehe kogemus Valgevene bürokraatiaga, ehk kuidas ta teel Bulgaariasse mootorrattast peaaegu ilma jäi

 (43)

Eesti motomehe kogemus Valgevene bürokraatiaga, ehk kuidas ta teel Bulgaariasse mootorrattast peaaegu ilma jäi
Erakogu

Motoentusiast Margus oli pikalt plaaninud enda BMW kaherattalisega üht pikemat tiiru, et külastada erinevaid üritusi, kohtuda vanade tuttavatega ja ka teepeal nädalake koos perega Bulgaarias puhata. Sel suvel sai see teoks ja ka plaan oli stressivaba, kuna igaks juhuks oli päevake varuks, et kindlasti Bulgaarias õigel ajal pere juures olla.

Võttes arvesse kogend reisisellide soovitusi, sisenes Margus Valgevenesse transiitviisaga. Olles valmis suure süsteemi väntsutusteks, läks tal riiki sisenemine harukordselt libedalt. Piirivalvurid juhatasid ühest kohast teise ja õige pea olid kõik vajalikud toimingud tollitöötajate juhendamisel tehtud ja ta seisis silmitsi viimase tõkkepuuga, kust avanes pääs riiki. Näpus oli tal viimane paberilipik, mille tagaküljel kõik vajalikud templid. Vähemasti väitsid seda kohalikud töötajad ning viimase tõkkepuu juures pidi olema koht, kus kõik vajalik dokumentatsioon läbi vaadatakse. Kuid kõik tundus korras olevat ja sõbralik jutt läks piirivalvuri prouaga tasulistele teedele ja küsimusele, kas ka mootorrattaga tuleb selle piiksuva vidina endale hankima, mis kiirteedel liigeldes kõikidel välismaalastel masina küljes peab olema. Ei osatud selle kohta konkreetset vastust anda ja soovitati pöörduda tanklasse, kus sellega rohkem kursis ollakse. Kuid takistused olidki läbitud ja Valgevene väravad olid tsiklimehele valla, kes ei jõudnud transiitviisa valimise üle rohkem rõõmus olla – kõik sujus imeväel.

Loe veel

Järgmisel päeval oli plaan jõuda Kiievisse ja Google mapsist kaarti vaadates avastas mees, et üks võimalik rada viib ka läbi Tšernobõli ja Pripjati. See, 1986 aastal suure tuumakatastroofi üle elanud ja tänaseni saladuslik piirkond, on rännumehele kui siirup herilasele, eriti kui kaart näitab, et otsetee läheb läbi just sealt. Seda lihtsalt peab nägema ja seisva lunapargi taustal paar pilti tegema. Ette rutates olgu öeldud, et see oli üdini rumal mõte ja omal käel sinna ei pääse. Ainult läbi Kiievi ja spetsiaalse ekskursiooni grupiga.

Tsiklimees aga oma teadmatuses trügis vapralt põldude vahelt edasi, et jõuda oma eesmärgile. Ümber vana tuumaelektrijaama on 20 kilomeetri raadiusega suletud tsoon ja kõikjal olid märgid, mis keelasid lähemale liikuda. Siiski üks rada viis ka sealt rägastikust välja ja see on piiripunkt Komorin.

Piiripunktis sai õige pea selgeks, et paber mida sisenedes täitma ei kohustatud, oli ikkagi hädavajalik ja ei ole mingit vahet, millise viisatüübiga sa liigud. Piirivalvuritel lõi häirekell põlema, väidetavalt ei ole võimalik riiki siseneda ilma „Ajutine deklaratsioon“ dokumenti näitamata. „On vist mootorratta varastanud ja ülejäänud dokumendid võltsinud”, oli piirivalvurite kahtlus. (Ajutine deklaratsioon on paber, millega toll annab loa liikuda riigis ringi, ilma et oleks selle transpordivahendi eest tasunud riigile tollimaksu).

Kuna Marguse südametunnistus varguse süüst oli puhas, istus ta esimesed neli tundi päris rahulikult oma paaril ruutmeetril maal, kus tal olla lubati. Siis hakkasid juba janu ja muud loomulikud vajadused piinama ning ka vähe närvilisemalt uurima, kaua see jama kestab. Samuti kirjutas ta läbi FB Messengeri oma tuttavale Valgevene ajakirjanikule ja kirjeldas talle oma naeruväärset olukorda.

Hetk hiljem aga väljusid suuremate pagunitega ametnikud ja keelasid tal telefoniga suhtlemise ja üleüldse telefoni käes hoidmise. Samas nad kinnitasid, et nägid juba videot piiriületuse kohta ja Marguse viga see kindlasti ei olevat, aga kuna rikkumine on niivõrd tõsine, pidi ta kahjuks ratta sinna jätma kuni asjaolude selgumiseni. Aga kuna Marguse viisa oli saanud läbi, pidi ta ise riigist lahkuma. Tal lubati ratta juurest kaasa võtta kõik, mis tahtis, aga kuna Ukraina piirini oli kolm kilomeetrit jalgsi matka, kell oli juba 23, pime ja ümberringi Tšernobõli mets, siis ei tundunud mõistlik väga suuri pakke kaasa rabada. Võttis mees arvuti ja mõned tähtsamad tarbed, et jõuda ikkagi õigeks päevaks Bulgaariaase, kus ta pidi perega kokku saama. Lennupiletid pere teistele liikmetele ja hotelli kohad olid ammu ostetud ja ei tahtnud kuidagi lastele seda pettumust valmistada, et nende suvepuhkus jääks Valgevene piirivalvurite otsustada.

Õnneks võttis ta peale üks Valgevene turismibuss, kellega sai esimese asulani ja edasi liikus ta juba hääletades Kiievisse ning sealt bussidega edasi Bulgaariasse.

Kuna piirivalvuritega jäi jutt, et kohe kui asjaolud selgunud ja süüdlased karistatud, saab Margus oma ratta kätte, hakkas ta neile igapäevaseid telefonikõnesid tegema. Esimestel päevadel oli lootus veel kõrge, aga siis hakkas kohalikult tollil tekkima loogika – süsteem ei eksi! „See kuradi välismaalane mängis David Copperfieldi ja järgmisel korral siseneb tankiga, uinutades ametnike tähelepanu” tundsid ametnikud, et asi on tõsine.

Edaspidi enam lootust ei avaldatud ja räägiti vaid kohtuteest ja äkki mõistetakse karistus ilma konfiskeerimata, aga väga loota ei maksa. Marguse jutt süü tahtmatusest ja motiivi puudumisest oli kurtidele kõrvadele. Motomees tundis, et õiguse arvamine ei käi mitte süüteo tahtlikkuse või raskuse järgi, vaid selle järgi, et „meil on õigus transpordivahend konfiskeerida ja me kasutame seda“ .

Margus hankis kohaliku advokaadi, kes oli hiljuti aidanud kolmel Eesti kodanikul oma rattad tagasi saada. Nende süü oli seisnenud selles, et ühel mehel oli kukkumine ja tehnilise seisaku tõttu jäid nad piirile ühe päeva hiljaks. Sellest piisas tollile, et alustada konfiskeerimismenetlusega. Marguse advokaat oli igatahes kindel, et talle oli see asi organiseeritud spetsiaalselt nii. Tema sõnade kohaselt pidi Valgevene piiril kallima sõidukiga olema alati äärmiselt ettevaatlik. Autosid olevat konfiskeeritud täiesti mõttetute rikkumiste pärast.

5. september oli siis määratud kohtupäevaks. Mõned päevad enne sai Margus veel ühe üllatuse osaliseks. Liisingfirmasse saabus tema nimele kiri, et asjadel, mis olid jäänud ratta juurde, oli täitunud hoiustamise aeg ja need läksid heategevuseks. Margus võttis kiiresti kõne ja ei suutnud ära imestada, et kohust ei ole veel olnudki ja ka asjade nimekiri oli hästi poolik (sama nimekiri asjadest mille ta oli piiril koostanud, aga kuna ta pidi niikuinii paar päeva pärast rattale järele tulema, ei kirjutanud ta kottide sisu eriti põhjalikult lahti).

Ametnik seletas ära, et ratas on ettevalmistatud oksjoniks, aga asjad, mis olid piiripeal fikseeritud isiklike asjadena, käsitletakse eraldi. „Kui täna veel teete avalduse, siis ehk saame neid 5.septembrini hoida”. Ühes kotis oli tal näiteks telk, magamiskott, madrats ja priimus. Kuna tollinimekirja oli ta andnud sisuks ainult telgi ja magamiskoti, siis ainult täpselt need asjad seal olidki.

Kui saabus kohtupäev, läks ta sinna juba ettevalmistunult ja meeskonnaga. Temaga koos oli kohtus üks Valgevene motomees Saša, kes oli tal kogu asjaajamise juures abiks, kohalik ajakirjanik ja advokaat. Kohtusse jõudes avastasid nad, et ühel kohtunikul olidki vaid ainult tolli asjad arutada ja et nende asja arutatakse koos kahe teise sarnase juhtumiga ning kogu aeg selleks on ette nähtud ainult 20 minutit. 20 minutit ja kolm erinevat kaasust. Margus tundis juba, et kogu võitlus on olnud asjatu ja kõik otsused on ju ette ära tehtud. Mootorratas oksjoniplatsil, motokiivriga jookseb juba mõni puudust kannatav Valgevene laps ringi ja temal ühel korral ka uurija juurde õigel päeval ilmumata ning võimalus hoopis mingi karistus sealt endale hankida.

Kui kohtusekretär hüüdis ta nime, oli kõige imestus suur, kui tavapärase mitte kellegi asemel viis inimest püsti tõusis. Ka toll oli oma esindaja saatnud. Margus kirjeldas käiku: „Advokaat luges ette meie seisukoha ja tolliametniku nägu venis aina pikemaks ja pikemaks. Ka kohtunik mõistis, et ega seal tahtlikku kuritegu ju ei ole. Kohus tegi meie rõõmuks ja tolli pettumuseks kõige minimaalsema, 45 eurot trahvi, mida sellise süüteo eest teha andis. Läksime rõõmuga panka, maksin trahvi ja jäin ootama 10 päeva möödumist, mil jõustub kohtu otsus.”

18 september oli ta lõpuks kohal ja valmis rattaga tagasi koju sõitma, aga siis selgus, et Valgevene tolli nii väike asutus nagu kohalik kohus ikka ei huvita küll. Ratta tagasisaamise eelduseks seati, et Margus peab ära tasuma tolli ja vist isegi käibemaksu ratta pealt. Arve tehti 7400 rubla, ehk 3430 eurot. „Korduvalt anti ka mõista, et ega te ei pea maksma, minge lihtsalt minema ja ratas jääb võla katteks. Keegi oli kuskil igatahes väga sügavalt mu rattasse kiindunud, sain aru”, arutles Margus.

Mees kasutas sõprade tuttavate abi ja ajas selle raha kokku, et lõpuks see painaja läbi saaks. Kui raha ära maksnud, avaldas üks ametnik arvamust, et ega nende maja ikkagi deklaratsiooni ei väljasta ja riigis välja sõitmiseks tuleks toll ka ära maksta. Ehk veel korra 3430 eurot!

See viis mehe ahatuse äärele, sest üks summa on makstud, tagasi seda enam ei saa. Teise jaoks enam vahendeid ei ole kusagilt võtta. Otsustati minna järgmisel päeval tolliameti pealiku jutule, sest esiteks juba niigi topelt trahv, nüüd veel topelt toll ka.

„Ametnik oli tähtis, seda õhkus kabinetist, kus tammise laua taga istusid kõrgete buraškadega ametnikud ja seina pealt jälgis toimuvat Aleksandr Lukašenko elusuuruses portree. Igatahes oli käigust nii palju tolku, et teist korda ei pidanud ma tolli maksma ja edasi liikusid paberid ja kooskõlastused imeväel.” ütles Margus. Kõigest kaheksa tundi paberiajamist ja see on Valgevene tollis väga hea aeg. Tavaliselt tuleb arvestada mitme päevaga. Samal õhtul oli ratas käes ja tuju juba peaaegu hea jälle. Otsustati järgmine päev veeta veel Minskis ja tähistada sõber Sašaga ratta tagasisaamist, kes kogu selle ürituse juures abiks oli olnud.

Kohaliku ajakirjanikuga oli kokkulepe, et loo avaldab ta siis kui Margus on riigist väljas. Ta oli teel Minski, kui ajakirjanik saatis vabandava teate, et kogemata läks artikkel juba üles ning avaldas lootust, et Margus on riigist lahkunud. Margus kujutas juba värvikalt ette seda kehaõõnsuste kontrolli, mis teda tollis ootab, kui artikkel enne teda nendeni jõuab. Kiirelt keeras mees otsa ringi ja õnneks sai ka väga ilusti ja kergelt üle piiri.

Kokkuvõtteks tahab Margus hoiatada kõiki, kes on plaan Valgevenet külastada: „Ühest küljest on see riik ideaalne sihtpunkt! Soodne, turvaline, ideaalsed teed, puhas, väga sõbralikud inimesed (v.a tolliametnikud ja taksojuhid), kuid, kui vähegi võimalik, tehke seda lennukiga ja kui on soov liikuda, rentige sõiduk kohapeal. Välismaise autoga varitseb veel üks oht. Bell toll (kiirtee maks)!! Sa pead teadma, millisesse tanklasse sa sisse pöörad, kui sa seda ei tea ja sõidad piirilt välja pealinna, oled juba 1500 euro kandis trahvi kokku kogunud. Samuti pead sa kontrollima, et su piiksuv agregaat ikka igal korral teeb piiksu. Juhul kui ta teeb kaks piiksu või jätab selle üldse tegemata, tuleb kohe kinni pidada ja kutsuda transpordimiilits. Loomulikult ei tule euroopa inimene selle peale! Kohaliku käest ka nõu küsida ei saa, kuna see kehtib ainult välismaalastele...”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare