Veenid, arterid ja närvid – Lasnamäe transpordist



Veenid, arterid ja närvid – Lasnamäe transpordist
Laagna tee lõikab linnaosa pooleksFoto: Erik Prozes

Lasnamäe linnaosa paneelmajade suurehituse algusest on möödas pea 40 aastat. Tegelikult on siin elatud juba aastatuhandeid. Lasnamäe on suur ja lai ning väga mitmekesine. Teie ees on mosaiik, murdosa Lasnamäe olemusest. Lasnamäe kui tore ja arenev linnaosa on tegelikkuses veel paljudele tundmatu.

Oktoobri teest Laagnaks

Enne suurehituse algust sõitsid Lasnamäele 1955. aastal Lasnamäeni pikendatud trammiliin ja buss nr 13, rahvapärase nimega Tunne Kodulinna, sest marsruut vingerdas Mustamäe lõpust Pae tänavani.

1970. aastate plaanidel pidid kaks peamagistraali kandma nimesid Oktoobri prospekt ja Rahu prospekt. Mõlemad paekivisse lõhatud süvendites. Esimene sai ka valmis – praegune Laagna tee. Selle äärtes pidid sõitma bussid ja autod, aga keskel kiirtramm. Viimane on ikka avamata, mõte kerkib aeg-ajalt enne kohalikke valimisi hea õngena pinnale.

Loe veel

Seotud lood:

Autosid oli siis vähe. Neidki ei kavandatud hoida siseõuedel. Iga mikrorajoon pidi saama suure parkimismaja, kuhu jalgsi mõne minuti tee. Taasiseseisvumise ajal jäid need ehitused pooleli. Mõned lõpetati hiljem, mõni ehitati ümber näiteks kaubahalliks. Tekkisid tasulised hiiglaparklad, mitmes kohas võis lisateenusena saada topless-autopesu. Bussid olid tipptundidel ikka tuubil täis. Praegu on pilt samasugune.

Lasnamäe spordihoone ja tramm. Jaanuar 1959. a Foto: Rahvusarhiiv

Igav ei hakka iialgi

Venekeelne ühistranspordikultuur on midagi hoopis omapärast ja päris heas mõttes. Üheski teises Tallinna linnaosas ei näe bussipeatustes daamidel nii palju ehtsaid kasukaid, ja ikka ulatuvad need maani välja. Mehed võivad olla eakad või nokastunud, aga rasedat või lapsega ema nähes tõusevad nagu vedrust visatud ja pakuvad istet. Lapsevankri bussi tõstmiseks on alati abikäsi. Kui trammi siseneb koleda koorikutes käega nooruk, käsib tema vesinikblond naaber vastuvaidlemist välistava häälega: „Noormees! Minge kohe traumapunkti!” Mille peale noormees ütleb mitu korda spassiibo.

Ja nad räägivad. Vana mees ootab kaassõitja pilku, et õhata välja suur südamevaev: eilses seriaalis läks kangelannal päris kehvasti, ei tea, kas täna tuleb kuskilt päästeingel. Naaber kuulab, noogutab ja hakkab kaasa elama. Nipp, kuidas peletada pensionäri üksildust paneelmajade anonüümses mesitarus.

Paesilla peatus. Peale tuleb kolm vene gümnaasiumipreilit. Vanatädi, kelle juures nad seisma jäävad, naeratab hambutu suuga ja küsib: „Kas teil on ka head hinded?” Veidi üllatunud neiud jaatavad. „Te peategi oivikud olema!” kuulutab vanake. „Teil on kõik võimalused olemas, hea elu ootab ees! Mina kasvasin sõja ajal…” Kaks järgmist bussivahet heietab mutike mälestusi, mida bussirahvas huviga kuulab.

Hommikuses ja õhtuses bussis, liinist olenemata, leidub alati veesaabastes kalamees, vana seljakott seljas, õnged-spinningud ning ussiämber käes. Pirita jõgi on endiselt kalarikas ja ligipääs Lasnamäelt läheb asja ette.

Loe veel Lasnamäe kohta huvitavaid lugusid SIIT.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare