Lasnamäe 80ndad: ehitustööd, defitsiit ja mööbel, mis uksest sisse ei mahtunud

 (6)

Lasnamäe 80ndad: ehitustööd, defitsiit ja mööbel, mis uksest sisse ei mahtunud
Lustakad maalrinaised töötatsid brigaadidena, 1980ndadFoto: Rahvusarhiiv

Uus kodu tähendas kohustusi. Tühi ruum tuli sisustada. Kaheksakümnendate glamuur tähendas suuri, väga suuri mööblikomplekte, mis täitsid magamistoa ukseääreni. Moes oli vaipkate Mistra, mida tuli käia norimas Vändra tehasest. Snoobimad uusasukad kruvisid siseuste külge kristallist käepidemed. Kõike kirjeldatut ühendas märksõna „defitsiit”.

Lasnamäele kupatatud intelligendid käisid rahutult ringi ja urisesid nagu puuri suletud lõvid. Tiibklaverid ei mahtunud kaubalifti ja neid tuli tassida üheksandale korrusele jala. Raamatuid sai siiski laduda avaratesse esikutesse. Kõige rohkem kannatasid need, kel oli kodus eestiaegset mööblit. Vana puhvet või kapp lihtsalt ei mahtunud esikust tuppa, sest uks oli liiga kitsas. Nii pidi kõrvalehitiselt tõstukijuhi otsima, sõlmima salalepingu viie rubla peale ja tõstma mööblitüki sisse akna kaudu. Ahneid tõstukijuhte õnneks jätkus.

Lasnamäe Elamuekspluatsiooni Valitsuse tehnikaosakonna insener Urve Nisu annab kätte uute korterite võtmeid, 1980 Foto: Rahvusarhiiv
Seotud lood:

Ehitusel jätkus muudki kasulikku. Paljud tallinlased ehitasid suvilaid, aga materjali polnud kuskilt saada. Kes ütles, et ei olnud? Krabisev rahapaber ja/või pudel haljast viina tegid imesid. Vajalik kraam tekkis nagu Aladini võlulambist. Õigem võrdlus oleks küll Ali-Baba ja 40 röövlit, sest riigimajade ehituskvaliteet jäi maha äritud materjali võrra viletsamaks. Aga suvilad kerkisid. Uhkeim asi Lasnamäelt ehtis veel mõne aasta eest Maardu ebaseaduslikku datšade piirkonda: suveputka fassaadiks oli terve rõduuksega paneel, ukse juurde viis isetehtud puittrepp. Ebaseaduslik ehitis lükati lõpuks buldooseriga ümber ja kuritegevuse viljana saadud paneel künti maa sisse. Loodetavasti leiavad tuleviku arheoloogid selle üles ja hakkavad kummalise leiu kohta väitekirju kirjutama.

Loe veel

Ka varastamata kraam ei jõudnud alati õigesse kohta. Lahtisel laoplatsil kastis vihm tsemendikotid märjaks ja need kivistusid kamakateks. Niisiis pandi segusse vähem tsementi. Õnnetud, kes olid topelthinna või kasulike tutvuste eest muretsenud Tšehhoslovakkia kahhelplaate, nägid neid pragunemas koos vannitoa seinaga.

Tallinna Majaehituskombinaadi ladudes oli kümneid tuhandeid paneele, märts 1987 Foto: Rahvusarhiiv

Ja töö, töö! Ei saa öelda, et kvaliteeti üldse polnud. Ent see kõikus. Enne tähtaegu vehiti siseviimistlust teha. Pärast palgapäevi ei suudetud kasutada vesiloodi või oli piiritus sealt ära joodud – mille muuga seletada tõika, et ühes peres tuli lapsevankri rataste ette klotsid paigutada, sest muidu sõitis käru kogu aeg iseenesest läbi koridori tuppa? Aja kulgedes lohakus kasvas. Uutmisajal tehtud kroonikafilm Lasnamäe ehitusvigadest oli ainult väike kokkuvõte olemasolevast.

Ka elanikud ise pakkusid originaalseid lahendusi. Mistra löödi jämedate naeltega kvaliteetsesse kaseparketti. Lodža ette ehitati laudkate. Kui miilits selle eemaldada käskis, selgus, et pere peab kuuendal korrusel kanu. Omaette küsimuseks jäi telefoniühendus. Et järjekord oli tosin aastat pikk, ei hakanud paljud sideliini taotlemagi.

Loe veel Lasnamäe kohta huvitavaid lugusid SIIT.

Lustakad maalrinaised töötasid brigaadidena, 1980ndad. Foto: Rahvusarhiiv

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare