Viru vangla noorteüksuse endine elanik Mikk (nimi muudetud - toim.) rääkis ERR-ile, kuidas elu vanglas käib ja et näiteks pole keeruline voodipesu süütamine ning et vanglast pole kuhugi kadunud nõukogude ajast tuttav ponjatja ehk vanglakoodeks.

"Võlgu sa võid jääda juba kellegi perekonna mahategemise eest. Varastad, jääd võlgu. Väga palju näiteid on iseenesest. Kui sa mingit jama ajad, valetad... juba ühe valega võid jääda ikka väga suure summa võlgu," loetles Miku.

Alaealiste vangide seas aga kehtestatakse üha uusi reegleid, ning kui alamad vangid neid järgida ei suuda, järgneb Miku sõnul võlgujäämine ja vägivald. Olgu selleks siis peksmine, seksuaalne ärakasutamine või vaimne terror.

Justiitsministeeriumi teatel on praktiliselt kõik alaealised ja noored vangid paigutatud kambrisse üksi, mistõttu ei saa väita, et kambrites oleks lihtne vägivaldseid tegusid toime panna.

"Vale on ka väide, et vangla ei reageeri vägivallajuhtumitele vangide vahel. Selliseid juhtumeid küll esineb vangide vahel, kuid vangla reageerib neile. Nii näiteks eraldatakse kaasvange kiusavad vangid teistest ja piiratakse nende liikumis- ja suhtlemisvõimalusi. Iga toimepandud rikkumist menetletakse vastavalt kriminaal-, väärteo või distsiplinaarkorras," ütles ministeeriumi pressiesindaja.

"Samuti ei vasta väide üksuses kinnipeetava harjavarrega vägistamise juhtumist tõele. Sellise sisuga kuulujutt ringles umbes kaks aastat tagasi, kuid mille uurimisel selgus, et see tõele ei vasta. Tegemist võis olla maksimaalselt ähvardusega."

Ei ole ka õige, et kriminaalhooldusametnikud ei või pressiga suhelda. Ajakirjanik, kes soovib kriminaalhooldusametnikuga suhelda, saab pöörduda justiitsministeeriumi avalike suhete talituse poole, kes sellist suhtlust korraldab, nii nagu see käib ka paljudes teistes organisatsioonides. Antud juhul sellise sooviga justiitsministeeriumi avalike suhete poole pöördutud ei ole.