Kohtusaaga sai alguse 2014. aasta juunis, kui Bajuk esitas Tartu halduskohtule kaebuse Tallinna vangla tekitatud mitte­varalise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis Bajuk vahistatuna Tallinna vanglas ajavahemikul 6. oktoober 2010 kuni 1. veebruar 2012 kuuekohalistes kambrites, kus ei olnud iga kinnipeetava kohta neli ruutmeetrit vaba põrandapinda. Ühe isiku kohta oli seda 1,5 ruutmeetrit.

Tartu Halduskohus rahuldas 27. veebruari 2015. aasta otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna vanglalt välja mittevaralise kahju eest hüvitise 1062 eurot, sest leidis, et kaebaja kinnipidamise tingimused ei olnud Tallinna vanglas 354 kalendripäeval nõuetekohased.

Mõlemad osapooled kaebasid otsuse edasi. Tartu Ringkonnakohus rahuldas osaliselt Tallinna vangla apellatsioonkaebuse. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis kaebaja kahju hüvitamise kaebuse ajavahemiku 6. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 (k.a) osas läbi vaatamata ning mõistis Tallinna vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 300 eurot.

Bajuk esitas kassatsioonikaebuse riigikohtusse. Riigikohus leidis, et kaebaja viibis põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes pikka aega järjest (kokku 297 päeva). Seejuures üle poole vaidlusalusest ajavahemikust ei olnud talle tagatud põrandapinda 2,5 ruutmeetrit. Kaebaja oli vahistatu, see tähendab, et tema liikumisvõimalus väljaspool kambrit piirdus üldjuhul tunnise jalutuskäiguga päevas. Muud kambri ja vangla üldtingimused olid vaidlus­alusel ajavahemikul rahuldavad. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud määrata kaebajale 750 euro suurune hüvitis.

Bajukile mõisteti 2011. aastal 20 aasta pikkune vangistus ühe naise (sünoptik Krista Odakivi) tapmise ja teise naise tapmiskatse eest. Ta ründas neid 2009. aasta 23. novembril Schnelli tiigi läheduses, kasutades peksmiseks pesapallikurikat.