Tivolipõlengu ohvrid saavad hingeabi (täiend)
Esmaspäevast saab täiendavat psühholoogilist abi telefonil 324 20 83 (Inge Asi).
Abilinnapea Ain Suurkaev avaldab siinkohal ohvriabi pakkujatele suurt tänu. “Usun, et see on just nende endi algatus,” märkis linnapea ülesandeid täitev abilinnapea.
Tähelepanu! Kui mõni mobiiltelefonidest annab kutsuvat tooni, aga keegi ei vasta, siis see tähendab, et vastuvõtjal on parajasti pooleli teine kõne, tõenäoliselt samasuguse abivajajaga.
Nagu kinnitas Mari Viik, võetakse abivajajaid vastu aadressil Tuleviku 8 — telefoni teel saab kokku leppida vastuvõtuaja.
Tivolipõleng: psühholoogide sõna
Pille Murrik ja Mari Viik, OÜ Eraarstid Viik ja Murrik
Rakveres Tivolis puhkenud tulekahju ehmatas kahtlemata kõiki, kes asjast kuulsid või on arvutist videot näinud. Sündmuses osalenuile ja selle pealtnägijaile oli see aga kahtlemata vapustus. Istuda karussellil, mis sõidab korduvalt läbi tule, teadmata, millal ja kas sellest eluga pääseb — midagi sellist ei tahaks keegi kunagi kogeda. Ometi aitas atraktsiooni aeglane peatamine hoida ära kõige halvemat — inimeste hukkumist.
Me ei olnud tolle sündmuse tunnistajaiks, kuid oleme oma igapäevatöös pidanud korduvalt tegelema ka erinevate kriisireaktsioonidega.
Igasugune traumaatiline kogemus, eriti aga olukord, mis on reaalselt ohtlik elule ja tervisele, tekitab õudu ja põhjustab äärmist abitusetunnet, võib vallandada psühholoogilise kriisi nii kannatanutel, nende lähedastel, juhtunu pealtnägijatel kui sellest kaudselt (massikommunikatsiooni vahendusel) osasanutel.
Psüühiline kriis on inimese psüühika loomulik reaktsioon muutunud olukorrale, millega toimetuleku kogemus puudub. Kriisireaktsioon kaitseb inimese terviklikkust, võimaldades kohaneda aegamööda.
Kriisil on oma ajaline kulg. Esialgu tekib šokk. Juhtunut ei suudeta uskuda, omaks võtta. See võib kesta minutitest mõne ööpäevani. Šokk on psüühika loomulik kaitsereaktsioon, mis möödub iseenesest. Selles faasis on kõik reaktsioonid loomulikud. Inimesele võib tunduda, et “kõik see on uni”, ta võib olla tuim või ülevaoolav, samuti võib tal olla raskusi toimuvast arusaamisel. Parimaks abiks on teise inimese juuresolek ning teadmine, et õnnetuse tagajärgedega tegelevad oma ala tundvad inimesed. Puudutused ja lähedus aitavad taastada turvalisust. Kuna juhtunu tähendused vajavad sisemist läbitöötamist, ei soovitata anda rahusteid ega alkoholi, mis seda blokeeriks.
Šoki möödudes saab inimene taspisi teadlikuks oma tunnetest ja jõuab reaktsioonifaasi. Selles etapis tekib palju vastuseta küsimusi, tavalised on igasugu “miksid” ja “oleksid”. Kuna šokietapis tõrjutud emotsioonid kerkivad uue jõuga esile, võivad tekkida vastuolulised tunded ja käivituda kaitsemehhanismid. Viha (ükskõik kelle, oletatava süüdlase, iseenda, kaaslase või lapsevanema vastu) on esimesi tundeid, mis kriisireaktsiooniga kaasneb. Samuti süütunne (avaldub teiste või enda süüdistamises), kurbus, hirm, mure jm.
Kriisile reageerib ka keha. Kõikvõimalikud kehalised vaevused ja unehäired on märk sisemuses keerlevatest tunnetest.
Peamiseks abiks selles faasis on soe ja mõistev kuulamine! Aitajale võib see olla raske, kuid abivajajale eluliselt vajalik. Et kriisis olija saaks taastada oma turvalisuse ja maailmapildi, iseenda terviklikkuse, vajab ta ruumi enda sees pulbitsevatele tunnetele. Selleks vajab ta inimest, kes annaks talle võimaluse avaneda, rääkida, mis toimus, mida ta läbi elas, millised mõtted ja pildid peast läbi käisid. Selleks peab kuulma kriitikata. Igal juhul tuleb vältida ütlemisi: “Ära sellele enam mõtle,” sest see teeb kannatanule ainult halba! Kaütlemine ”Õnn, et niigi läks, oleks võinud hullemini minna,” ei sobi sellesse faasi, kus tunded väljapääsu otsivad. Kriisisolija peab saama kõik lahti rääkida, kogeda mõistmist ja toetust. Toetada saab rääkija kogetut peegeldavate lausetega, nt. “See oli kohutav,” “sul võis meeletu hirm olla” jms. Alles peale ärakuulamist ja tunnete peegeldusi võib öelda: “Õnneks on see möödas.” Ja ikka on vaja ka füüsilist lähedust, inimlikku soojust ja hoolivust, rutiinseid, turvalisust andvaid tegevusi. Kuna kriisis kaob inimesel kontroll toimuva üle ja võime olukordi mõjutada, on eriti oluline, et abistajad toetaks kriisisolijat läbi igapäevaste tegevuste, mis aitavd taastada kontrolli noma elu üle ja tunnet, et ohjad on enda käes.
Ma ei peatu pikemat järgneval kahel faasil: käsitlus- ja kohenemisfaasil, kuid lisan mõned tähelepanekud, kuidas toimida võimalike kaasnevate sümptomite puhul.
Pealetikkuvad mõtted ja kujutluspildid juhtunust: Meenutan, et esimese asjana peab saama korduvalt oma tunded ja kogetu lahti rääkida. Kui sellegipoolest kipuvad silme ette tulema pildid juhtunust, tuleb need panna endast kaugemale. Üheks võimaluseks on kujutada ette televiisorit ning paigutada pealetükkiv pilt telekasse. Siis saab vastavalt soovile kujutleda, et telekal on rattad all ja saata see kaugusesse, nii, et pilt kaob koos telekaga või vahetada kanalt (vastavalt soovile puldist või nupust) ja lasta ekraanile tekkida mõnel turvalisel pildil. Vajadusel võib seda korrata.
Mõtete ja häälte puhul võib sama kujutlust kasutada raadiost tulevana ja siis hääl maha keerata või samuti kanalit vahetada.
Lapsed võivad sellega hakkamasaamiseks vajada täiskasvanupoolset juhendamist. Juhtunust rääkides on tähtis jälgida, et lahtirääkimise eesmärk on koormavatest tunnetest vabaneda, mitte neid üle võimendada. Polkovniku lese kombel vahutamine teeb asja ainult hullemaks.
