Ringkonnakohus peab kanalite klõpsimise pärast kolleegile kallale läinud politseiniku süüasja uuesti arutama
Politseinik nimega Ulvar läks 2015. aasta lõpus Harju maakohtu alla süüdistatuna kehalises väärkohtlemises.
Täites 17. märtsil 2015 Põhja prefektuuri kriminaalbüroo narko- ja organiseeritud kuritegude talituse eriasjade uurijana koos sama talituse teise uurijaga Põhja-Tallinnas tööülesandeid, kasutas ta paarilise suhtes vägivalda ja tekitas viimasele füüsilist valu. Süüdistatava eesmärk oli teisele koht kätte näidata, kuna too vahetas ametisõidukis kõlanud raadiojaama ega arvestanud tema soovi.
Vahetult pärast seda, kui teine politseinik oli lülitanud sõidukis mängiva raadio endisele sagedusele, haaras sõiduki esimesel kõrvalistmel istuv Ulvar juhiistmel istuval kolleegil M. V-l vasaku käega peast ning surus kaaslase pead enda ja sõiduki keskkonsooli poole, püüdes kannatanut kahel korral parema käe rusikaga lüüa, põhjustades kogu tegevusega kavatsetult kriimustusi ja füüsilist valu.
Harju maakohtu 9. detsembri 2015. a otsusega mõisteti mees õigeks. Esmalt luges kohus tuvastatuks füüsilise konflikti toimumise ja asjaolu, et rüseluse käigus sai M. V. laubale, kaela piirkonda ja kõrva taha kriimustusi (nahamarrastusi) ning kaelal asuva sünnimärgi vigastuse. Samas leidis kohus, et pole tõendeid selle kohta, kui tugevasse haardesse Ulvar kannatanut peast haarates viimase võttis. Seega ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et selline tegevus põhjustas M. V-le valu. Kuivõrd kannatanu on noor politseitöötaja ning see amet nõuab juba iseenesest tugevat füüsilist treenitust, siis objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna ei tundu reaalne, et kaela ümbert haaramine ja pea allapoole surumine tekitas M. V-le valu. Selline tegevus võib tekitada ebamugavustunnet, kuid mitte tuntavat valuaistingut. Samuti ei ole tõendatud süüdistuse väide, et süüdistatav püüdis kannatanut kahel korral rusikaga lüüa. Maakohtu hinnangul oli Ulvari eesmärk teha kannatanule "hambapuuri" (see tähendab seda, et rusikas kätt liigutatakse teise isiku põse peal). See jäi aga tegemata, kuna M. V. jõudis käe põse ette panna. Ei ole välistatud, et rabelemise käigus võis kannatanu end küüntega ise kriimustada ja isegi kui seda tegi Ulvar, ei ole see kuriteona karistatav, oli maakohtu seisukoht.
Harju maakohtu otsuse peale esitas 12. jaanuaril 2016 apellatsiooni ringkonnaprokurör A. Lehesmets, taotledes vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista Ulvar kehalises väärkohtlemises süüdi ja karistada teda rahalise karistusega 300 päevamäära ulatuses.
Tallinna ringkonnakohus tühistas tänavu 1. veebruaril Harju maakohtu otsuse ning Ulvar tunnistati KarS § 121 lg 1 järgi (kehalises väärkohtlemises) süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 300 päevamäära ulatuses, s.o 7800 eurot.
Ringkonnakohus luges usaldusväärseks tõendiks kannatanu ütlused, et sõiduki kõrvalistmel istunud Ulvar haaras vasaku käega tema peast ja tõmbas teda enda ja sõiduki keskkonsooli poole, püüdes samal ajal M. V-d parema käe rusikaga kaks korda lüüa. Karistuse mõistmisel juhtis ringkonnakohus tähelepanu ka sellele, et Ulvar karjus teo järel politseijaoskonnas M. V. peale ja viskas kannatanut saapaga.
Süüalune kaebas otsuse edasi.
Riigikohus tühistas täna ringkonnakohtu otsuse otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saatis asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kolleegium ei käsitlenud sisuliselt kassatsioonis esitatud väiteid kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu puudumise kohta. Ringkonnakohtul tuleb kriminaalasja uuel arutamisel lahendada Ulvari süüküsimus terviklikult, kontrollides muu hulgas kehalise väärkohtlemise objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste täidetust.
